| Blogi postitused

Esma pilgul arvaks et mingi ohakalisega tegemist, aga kes teab mida ta endast kõneleb uurime lähemalt!

On meie oludes täiesti külmakindel ja suhteliselt hästi paljunev, kuulub huulõieliste sugukonda. Taime hõredad korvõisikud meenutavad mõneti rukkililleõit, mis aga on värvuselt punane, õitsedes meil juulis-augustis.

Monarda (Monarda) umbes 15 liigiga perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast. Looduslikult kasvavad nii Põhja-Ameerika kuivades preeriates, mägedes, kraavikallastel kui niisketes võsastikes. Monarda perekonda kuuluvaid liike iseloomustab püstine kasv, tihedad puhmad ja võrdlemisi terav lõhn, mis tuleneb rikkalikust eeterlike õlide sisaldusest. Tänu neile õlidele on taimed tuntud ravimtaimedena. Tema õitest või ürdist tehtud teed on kasutatud nii peavalu, külmetuse, nohu kui ka kurguvalu korral. Ta on neljakandiliste varte, risti vastakuti kasvavate hambulise servaga lehtedega. Õied on värviliste kõrglehtedega ümbritsetult tihedates tipmistes õisikutes.

Aedmonarda (M. didyma) ja temast aretatud sordid on tuntud ilutaimena. Viietipmelised õied, mis paiknevad varre tippudes männastena, on 3,5…6 cm pikad. Õite värvus olenevalt sordist on kas valge, eri värvi roosa, punane või lilla; ka õiekattelehed on värvunud. Õitseb juulist septembrini ja õied püsivad varrel kaua dekoratiivsetena. Taim moodustab paljuvarrelisi 90…120 cm kõrguseid puhmaid. Monarda on vähenõudlik püsilill, mis kasvab hästi tavalisel aiamullal, kuid eelistab siiski huumusrikast niiskemat vett hästi läbilaskvat pinnast. Kuigi eelistab niiskemat pinnast, ei talu seisvat vett. Kasvab nii päikesepaistelisel kui ka poolvarjulisel kasvukohal. On küllaltki põuakindel, vaid täielikku läbikuivamist ei talu, sest on pindmise juurestikuga. Läbikuivamise kaitseks on soovitav monardat multšida, mis jääb hiljem ka talvekatteks. Taimi on kõige lihtsam paljundada puhma jagamisega ja seda eelkõige kevadel. Puhmast võib tükeldada isegi nii, et iga vars eraldi taimeks, sest laieneb kiiresti jälle võsunditega puhmaks. Sorte ongi ainult nii võimalik paljundada. Aedmonarda on ilus lõikelill, mis sobib kasvatamiseks nii püsilillepeenras kui rühmadena murus. Istutamisel jätta taimede vahekauguseks umbes 40…50 cm. Vanemad puhmad on tänu võsunditele nii tihedad, et isegi umbrohi ei kasva sinna sisse. Väga dekoratiivne, vähenõudlik ja laiemat kasutamist vääriv püsik. Enamus sorte on hübriidsed toruõielise monardaga: ’Adam’ – karmiinpunaste õitega; ’Beauty of Cobham’ – punakad lehed ja lillakasroosad õied 130 cm kõrgustel vartel; ’Cambridge Scarlet’ – erepunaste õitega; ’Schneewitchen’ – valgete õitega; ’Scorpion’ – 100 cm kõrgune vaarikaroosade kuni sirelilillade õitega.

Toruõieline monarda (M. fistulosa) on pärit päikeselisest Kaliforniast ja Mehhikost ja paljuski sarnaneb aedmonardale. Lehed kohati üle 10 cm pikad ja siledaservalised mündilehtedesarnased, aromaatsed, vürtsika, liivatee-taolise maitsega. Juulis augustis helepurpursed kuni heleroosad õied.

Täpiline monarda (M. punctata) kasvab looduslikult USA-s ja Mehhikos lühiealise püsikuna. Varred ja lehestik on kergelt udemekarvalised. Sügavroheliste kuni 10 cm pikkuste, odajate ja sakilise servaga, lehtede lõhna võib võrrelda pune lõhnaga. Õisikud on pisikesed varieeruvad helekollasest kuni roosakani, kandlehed on suured, kreemikasrohelised või õrnalt lillaka värvinguga ulatudes õite alt pikalt välja. 

Kui teiegi aeda kaunistavad põnevad monardad, siis palun jagage meiegagi nende ilu!