| Blogi postitused

Taa midagi huvitavat põõsast ma arvan!

Puude, põõsaste ja rohtsete püsikute 40 liigiline perekond araalialiste sugukonnast. Suurem osa kasvab looduslikult Kagu-Aasias ja kesk- ning Põhja-Ameerikas. Lehed on kaheli- kuni kolmelisulgjad, vahelduvate liitlehtedega ja rikkalikult ogadega varustatud. Õied valged, väikesed, asuvad suurtes tipmistes pööristes, viljaks 2…5 seemneline väike marjataoline luuvili.  

Araalialised turgutavad nii meie keha kui vaimu, kuid neile ei maksa siiski kärsitult ligi tormata – paljud liigid on ogalised!

Enamik araalialiste sugukonna u 800 liigist kasvab troopikas ja subtroopikas. Selles seltskonnas on nii liaane, puid-põõsaid kui ka madalamaid rohtseid taimi. Kõigile araalialistele on omased toredad ümarad õisikupallid. Enamasti õitsevad nad sügisel ning mesilased mõistavad neist siis ka vääriliselt lugu pidada.

Kodune aknavääne

Mõni liik tunneb end ka Eesti kliimas üpris mõnusalt, üks neist on meil isegi kodumaine.

Looduslikult kasvab meil igihalja liaanina harilik luuderohi (Hedera helix). Seda looduskaitsealust taime võib kohata Saare- ja Hiiumaa lääneosas varjulistes metsades.

Hariliku luuderohu areaal ulatub Euroopast Väike-Aasiani. Kuna meil kasvab ta oma loodusliku leviala põhjapiiril, on ta siin külmaõrn. Üldjuhul ei kannata harilik luuderohi alla –25º langevat temperatuuri. Ka üksikutes Mandri-Eesti paikades näeb harilikku luuderohtu päris kõrgele (oma 4 m ja isegi rohkem) ronimas ning mõnel puhul isegi õitsemas, kuid see on siiski erakordne juhus. Enamasti kasvatatakse meil teda toataimena. Eriti hinnatud on luuderohi oma varjutaluvuse poolest ning talle toas või õues sooja kasvukohta otsides tasub seda arvestada.

Luuderohu nime olevat taim saanud seetõttu, et tema varte ja lehtede keedust kasutatud jooksva (liigesereuma) ravimiseks. Mõnikord keedetud luuderohtu ka õlles, kui luud-kondid haiged olid.

Ilutaimena on luuderohtu ammust aega talumaja akende ümber kasvatatud, sellest tuleb ka rahvapärane nimi aknavääne.

Harilikule luuderohule on omane heterofüllia e erilehisus. Kõik teavad tema hõlmiseid lehti, mille järgi ka teiste taimede liike nimetatakse mõnikord luuderohulehisteks (nt Cyclamen hederifolium). Õitsvatel ja viljuvatel võrsetel on lehed aga hoopis teistsugused – peaaegu või täiesti hõlmadeta.

Kesk- ja Lõuna-Euroopas kasutatakse paljusid hariliku luuderohu sorte ja mitmeid teisendeid vertikaalhaljastuses. Kõige külmakindlam on 1907. aastal Riia lähedalt leitud teisend var. baltica, mis kasvavatki looduslikult Baltimaades ja Skandinaavias. Selle teisendi lehed ja õied on väiksemad kui põhiliigil.

Taga-Kaukaasias, Türgis ja Iraanis kasvab looduslikult sama perekonna teise meil tuntud liigina kolhise luuderohi (Hedera colchica). Liigiepiteet colhica tähendab: Kolhisest e Musta mere äärest pärit. Selle luuderohu lehed on samuti nahkjad nagu harilikul luuderohul, aga kujult munajad ning alt kaetud kollakate soomuskarvadega. Lehed lõhnavad kergelt selleri järele. Loodusliku kasvukoha järgi võiks seda liiki pidada harilikust luuderohust külmaõrnemaks. See ei pruugi aga nii olla, sest Saaremaal Sõrves kasvab ta hästi, Lätis Salaspilsis samuti.

Mandzuuria araalia e. kuradipuu (Aralia elata) Eestis jääb harilikult 3-4 m kõrguseks mitme tugeva tüvega põõsaks, looduslikus areaalis esineb kuni 10 m kõrguse puuna. Tüved tugevasti ogalised. Võrsed suure säsiga, tugevad, kaetud ogadega. Lehed on okste tippudesse kinnituvad kolmetisulgjad, kuni 100 cm pikkused liitlehed, lehekesed jämesaagja servaga, piklikmunajad, kuni 13 cm pikad ja kuni 6 cm laiad. Õied paiknevad suurtes tipmistes pööristes, värvuselt kollakas valged, 5 tolmukaga, väikesed, puhkevad suve keskpaiku. Marjataolised luuviljad valmivad oktoobris. Talub varju ja on väga dekoratiivne. Soovitav oleks kasvatada soojematel kasvukohtadel ja kasutada rohkem haljastuses, eriti üksikpõõsana või väiksema rühmana. Sordid: ’Aureovariegata’ – lehekesed laialt kollasekirjud; ’Pyramidalis’ – kasv tugevalt püstine, lehed põhiliigist väiksemad ja vähem harali;‘Variegata’ – lehekesed servast valge randiga.

Südajas araalia (Aralia cordata) kasvab looduslikult Jaapanis, Koreas ning Hiinas ja erineb enamikust araaliatest selle poolest, et on kuni 2,4 meetri kõrguseks kasvav rohtne püsik. Jaapani köögis kasutatakse taime noori võrseid toitude maitsestamiseks selleri ja asparaaguse asemel. Lumeta talvede korral võib vajada katmist.

Ameerika araalia (Aralia racemosa) on Põhja-Ameerikast pärinev rohtne risoomidega laienev mitmevarreline püsik. On tarvitatud rahvameditsiinis ravimtaimena, kuid leidnud laialdaselt kasutamist ka iluaianduses. Sobib kasvatamiseks kogu Eesti territooriumil vajades kaitset külmade talviste põhjatuulte eest. Eelistab viljaka pinnasega niisket ja päikeselist kasvukohta.

No nii taas sorte rohkel ja erinevaid, ehk keegi meie lugejatest on kasvatand või kasvatab, ole pai ja jaga meiegagi oma pilte ja lugusid!