| Blogi postitused

Millised kaunid valged astrid kuldkollase silmaga!

Peamiselt mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Lehed on astritel enamasti süstjad, teritunud tipuga, terve või saagja servaga, varrel asetsevad vahelduvalt ja mõõtmed vähenevad varre tipu suunas. Varred on tugevad ja lehtedega kaetud. Õied on koondunud korvõisikutesse, mis asetsevad kas üksikult, kännastena, pööristena või kobarana. Keelõied on lillakassinised, lillad, valged, kollased või roosad; putkõied tavaliselt kollased, harva tumedamad. Seemnis on lendkarvadega.

Astreid leidub looduses 250…300 liiki, mis on levinud kogu põhjapoolkeral, peamiselt aga Põhja-Ameerikas väga erinevates kasvukohtades alates kuivadest mägistest kohtadest kuni niiskete metsaaladeni.

Taimeperekonda Aster kuulus kunagi peaaegu 600 liiki Euraasia, Aafrika ja Põhja-Ameerika taimi. Pärast perekonna kallal toimetatud põhjalikke morfoloogilisi ja molekulaarseid uuringuid 1990. aastatel otsustati aga, et Põhja-Ameerika liike on parem käsitleda omaette sugulasperekondadena. Seepärast ongi uuemates kirjatükkides astrite perekonnas vaid ligikaudu 180 liiki, millest kõik peale ühe kasvavad looduslikult Euraasias ja Kagu-Aafrikas. Ülejäänud, peamiselt Põhja-Ameerikast pärit liigid on nüüd ümber klassifitseeritud perekondadesse Symphyotrichum, Eurybia, Galatella, Chloracantha ja Tripolium. Kokku on neid umbes sama palju kui nn tõelisi astreid.

Selline segadus polegi ehk kuigi suur ime, sest astrite perekond ja selle uued sugulasperekonnad kuuluvad ju korvõieliste hulka, moodustades maailmas suurima õistaimede sugukonna 1590 perekonna ja 23 600 liigiga. Hoolimata taksonoomilistest muutustest, on aianduslikult tähtsaid liike äritegevuses sageli ikkagi esitletud kui astreid. Kuna õnneks on ka taimede eestikeelsed nimetused siiani astrid, on seegi lugu astritest ning esialgu suhteliselt harjumatud-hääldamatud uued ladinakeelsed nimetused on jutu sees lihtsalt infoks.

Kreeklaste tähelilled

Nimetus Aster tuleneb kreekakeelsest sõnast astron, mis tähendab (taeva)tähte. Sama tähendusega on ka ladinakeelne astrum, viidates õisiku kujule.

Astrid on peamiselt rohtsed, mõnikord aluselt puitunud püsikud. Ühe- ja kaheaastasi liike leidub vähe. Lehed on tavaliselt terved või saagja servaga ning asetsevad varrel vahelduvalt või juurmiselt. Alumised lehed on astritel suuremad, kõrgemal asetsevad aga väiksemad.

Astrite korvõisikud on varrel üksikult või asetsevad pöörisjates või kännasjates liitõisikutes (üksikute korvõisikute raod on erineva pikkusega, kuid kokku moodustub pealtvaates ühetasane õisik). Õisikut ümbritsevad üldkatiselehed asuvad kas kahes peaaegu võrdses reas või kolmerealiselt. Katiselehed on soomusjad, välimised sisemistest palju lühemad. Kahesugulised putkõied korvõisiku keskel on tavaliselt kollased, õite küpsedes muutuvad nad sageli punakaks või pruunikaks. Keelõied “korvi” serval on kas emasõied või steriilsed, harilikult paiknevad nad ühes reas ning on valged, roosad, sinised või lillad. Mõnel liigil puuduvad keelõied aga sootuks. Viljaks on neil lendkarvadega lapik seemnis.

Peale looduses tekkivate hübriidide ristuvad astrid ka kultuuris kasvades vabalt ning aedadest plehku pannud taimi on raske ära tunda isegi asjatundjatel. Astritega on segiajavalt sarnased veel õnneheinad (Erigeron), kuid viimaste keelõied on palju kitsamad ning tavaliselt mitmes reas.

Vana maailma astrid

Alpi astri (Aster alpinus) lemmik-kasvukohad on päikesepaistelised kuivad niidud ja lubjakivikaljud. Looduslikult kasvab see taim Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes, Lääne- ja Väike-Aasias, Iraanis ning Siberis. Teisendil var. vierhapperi on Põhja-Ameerika loode- ja keskosas kolm osa-areaali.

Madalakasvuline, vaid 15–30 cm kõrgune alpi astri taim on tervenisti karedakarvane. Varred on püstised ja lehtedega, tipus on üks 3–5 cm läbimõõduga korvõisik. Terveservalised lehed on hallikasrohelised, piklikmõlajad. Ühes kuni kolmes reas asetsevad keelõied on lillakassinised, putkõied korvi keskel aga kollased. Alpi aster õitseb juunis-juulis.

Sorte on alpi astril maailmas üle mitmekümne, neist tuntuimad on valgete keel-õitega ‘Albus’ ja ‘Weisse Schöne’ (‘White Beauty’), roosade keelõitega ‘Roseus’ ja ‘Happy End’ ning tumelillade keelõitega ‘Dunkle Schöne’ (‘Dark Beauty’).

Hele-lillakassiniste keelõitega sordi ‘Goliath’ õisikud on kuni 6,5 cm läbimõõduga.

Perekonna tüüpliik amellaster e kiirg-aster (Aster amellus) kasvab looduslikult Kesk-Euroopast Lääne-Siberi ja Väike-Aasiani. Tema kodu on nii tasandikel kui mäestikes kuni 1500 m kõrgusel – kivistes ja võsastunud kohtades, kaljudel, nõmmedel, metsaservadel ja kuivades metsades liivasel ning lubjarikkal mullal.

Amellastri tugevad püstised varred on harunenud ja lehtedega, sageli punakad, taim kasvab 40–70 cm kõrguseks. Karekarvased tumerohelised lehed on lantsetjad. Keelõied on lillakassinised, putkõied kollased. Korvõisikud on 3–4,5 cm läbimõõduga ning asetsevad kännasjas õisikus. Amellaster õitseb juuli keskelt septembri lõpuni. Sellel pika õitsemisajaga ilusal liigil on maailmas üle poolesaja veel kaunimate ja suuremate õisikutega populaarse sordi.

Näiteks võib tuua lavendelsiniste keel-õitega vana hea ‘Rudolph Goethe’, roosade keelõitega sordid ‘Roseus’ ja ‘Schöne von Ronsdorf’ ning helelillade keelõitega ‘Sternkugeli’. Viimased kaks sorti on ka väga õierikkad.

Aedades kasvatatakse alpi ja amellastrit juba 16. sajandist. Nende õisikuid on Tiibeti meditsiinis kasutatud mao- ja soolehaiguste ning kopsutuberkuloosi ravimiseks.

Astrite nn inetu pardipoeg – kollane aster (Aster linosyris) – kasvab samuti Euroopas, kuid on teistest väga erinev. Kitsaste lineaalsete lehtedega kaetud püstised varred meenutavad pisut eestimaise taime – hariliku käokannuse – varsi. Nende aluselt veidi punakate varte otsas hakkavad aga augustis õitsema kännasjad liitõisikud, mis koosnevad säravkollaste putk-õitega korvõisikutest, kus keelõied puuduvad sootuks. Tallinna Botaanikaaia alpinaariumis on ta aastaid kasvanud kõrvuti amellastriga ‘Rudolph Goethe’. Seda ilusat kooslust kahest ühel ajal õitsvast, kuid nii erineva välimusega astrist ei raatsitud lahutada isegi pärast taimede ümberkolimist remondi tõttu. Nii õitsevad nad ka uues kasvukohas rõõmsalt koos.

Looduslikult Himaalajas kasvav Farreri aster (Aster farreri) sarnaneb alpi astrile, kuid lehed on tal tumerohelised ja suuremad. Õisikuraag on 50–60 cm kõrgune ja keelõied kitsad.

Sinakas aster (A. tongolensis) kasvab looduslikult Lääne-Hiinas kivistel alpiniitudel kuni 3500 m kõrgusel. Korvõisikud on tal samuti üsna suured ning asuvad peaaegu lehitutel õisikuvartel, juurmised lehed on tumerohelised ja läikivad. Sortidest on tuntud näiteks ‘Wartburgstern’, mis on
60 cm kõrgune ja lillade keelõitega, õitseb juunis-juulis.

Üks madal ja kaks kõrget

Madal aster (A. dumosus, uue nimega Symphyotrichum dumosum) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika ida- ja kaguosas avatud aladel liivmullal kuni 700 m kõrgusel. Mõnedes osariikides on madal aster kuulutatud ohustatud liigiks.

Madala astri püstised harunenud varred moodustavad kompaktse puhmiku, mille kõrgus võib olla 20–30 cm. Lehed on tal tumerohelised ja rootsutud. Korvõisikud on suhteliselt väikesed, 2–3 cm läbimõõduga. Nende keelõied on helesinised, lillakad, roosad või valged ning putkõied kreemikad või helekollased, kuni muutuvad roosaks.

Looduslikus kasvukohas õitseb madal aster augustist oktoobrini. Aedades kasvatatakse sageli madala astri arvukaid sorte, mis on saadud tema ristamisel õieka astriga. Seetõttu on sordid tavaliselt hilisema õitseajaga ning kasvult kõrgemad, õisikud paremini täidetud kui liigil. Tallinna Botaanikaaias on aastakümneid kasvanud näiteks roosade keelõitega ‘Rosenwichtel’ ja helesiniste keelõitega hilisem oktoobrikuine sort ‘Sternkissen’. Kui esimese õitsemises võib igal aastal täiesti kindel olla, siis teine ei jõua küll igal aastal õide puhkeda. Soojemat sügist eelistab ka ilusate pooltäidetud siniste õisikutega ‘Lady in Blue’. Aga näiteks valge sordi ‘Apollo’ jaoks jäigi alpinaarium liiga jahedaks kasvukohaks.

Kaunis aster (A. novae-angliae, uue nimega Symphyotrichum novae-angliae) kasvab looduslikult Põhja-Ameeerika lääne-, kesk- ja idaosas, kus õitseb augustist oktoobrini niisketes võsastikes, niitudel, veekogude kallastel, sooservades.

Kauni astri tugevad varred on kuni 2 m kõrgused. Lehed on tal tuhmid ja veidi karvased, alusel südajad. Keelõied on sügavpurpursed, putkõied kollased. Taime ladinakeelne epiteet novae-angliae ja ingliskeelne nimi New England Aster viitavad ühele inglaste esimestest asustusaladest USA kirdeosas. Regiooni kutsutakse Uus-Inglismaaks (New England) ning see hõlmab Maine’i, New Hampshire’i, Vermonti, Massachusettsi, Rhode Islandi ja Connecticuti osariigi.

Aedades sageli kasvatatav taim on naturaliseerunud nii mujal Põhja-Ameerikas kui ka Kesk-Euroopas. Sorte on umbes 30. Soojal sügisel on ilus õierikas sort näiteks purpursete õisikutega 50 cm kõrgune ‘Purple Dome’.

Kauni astri juuri on Põhja-Ameerika rahvad kasutanud palaviku, limaskestapõletiku ja valu puhul.

Õiekas aster (A. novi-belgii, uue nimega Symphyotrichum novi-belgii) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosas rannikulähedastel soostunud aladel, kus õitseb juuli lõpust oktoobrini. Nimetus novi-belgii (Uus-Belgia) tuleneb sellest, et tema levila hõlmab ka Hudsoni jõe suudmeala, mis oli 17. sajandi I poolel Madalmaade valdus (Uus-Hollandi provints). Praegu asub sellel alal suurlinn New York ning taime ingliskeelne nimetuski on New York Aster. Õiekas aster hübridiseerub kergesti, sellepärast on kindel identifitseerimine sageli võimatu. Samuti on ta laialdaselt naturaliseerunud Kesk- ja Loode-Euroopas. Kasvult jääb õiekas aster kaunist astrist veidi madalamaks (kõrgus kuni 120 cm), lehed on tal hoopis läikivad ja paljad. Looduses on õieka astri keelõied lillakassinised, kuid maailmas tuntakse üle 300 valgete, roosade, punaste, siniste ja violetsete keelõitega pooltäidis- ning täidisõisikulise sordi. Eestis on müügiks pakutud näiteks varasema õitsemise algusega sorte ‘Lachglut’ ja ‘Bauglut’.

Suurte lehtedega astrid

Suurelehine aster (A. macrophyllus, uue nimetusega Eurybia macrophylla) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosas kuivades kuni niisketes avatud metsades, tihnikutes ja raiesmikel. Ta armastab päikest, kuid talub ka osalist varju.

Suurelehine aster on kuni 1,5 m kõrgune ning üsna robustne punakate vartega taim. Risoomid on tal rõhtsad ja pikad, alumised lehed suured, südajad ja hambulised, ülemised lehed aga varieeruvad, olles sageli väiksemad ning kitsamad. Õied on lavendelsinised kuni violetsed, umbes 2,5 cm
läbimõõduga, laiades kännastes. Suurelehine aster on väga vormirohke liik paljude erinevate vormidega. Oma suhteliselt väikeste õisikute tõttu ei ole ta eriti uhke taim, kuid on kasutatav looduslikel kuivadel aladel ja varjus, kus suured südajad lehed moodustavad hea pinnakatte.

Haraline aster (A. divaricatus, uue nimega Eurybia divaricata) kasvab looduslikult samuti Põhja-Ameerika idaosas kuivades metsades ja raiesmikel. Naabriteks on talle suurelehine ja südajalehine aster, kuid need õitsevad hiljem. Ka haraline aster on väga varieeruv ning kergesti segi aetav teiste sarnaste liikidega. Põhja-Ameerikas peetakse teda rohke isekülviga levimise tõttu sageli umbrohuks. Euroopas Madalmaades ongi ta juba naturaliseerinud liik. Samas on ta keerulistes maastikutingimustes hea pinnakattetaim, sest saab hakkama nii kuival varjukal kasvukohal kui ka märjas mullas.

Oma looduslikus kasvukohas õitseb haraline aster juulist oktoobrini, meil alustab õitsemist augustis. Varred on tumepurpursed, kuni 60 cm kõrgused. Lehed on südajad, alusel hõlmised, kuni 7 cm pikkused, jämedalt hambulised. Väikestel korvõisikutel on suhteliselt vähe (kuni 10) valgeid keelõisi, putkõied on kahvatukollased või pruunikad. Õhulised pöörisjad liitõisikud annavad võimaluse lisada kontrasti töntsakatele, nn rasketele taimedele. Juba kuulus Inglise aednik Gertrude Jekyll olevat haralist astrit kasutanud koos bergeeniatega.

Mõned kipuvad metsistuma

Sile aster (A. laevis, uue nimega Symphyotrichum laeve) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosas kuivadel niitudel, põldudel ja avatud metsades. Ta on tähtis liik preeriate taastamisel. Aedadest plehku pannuna on ta naturaliseerinud ka Põhja- ja Kesk-Euroopas.

Sile aster on kasvukoha suhtes vähenõudlik ning kohaneb ka niiskemate kasvutingimustega metsas ja jõgede kallastel. Taime kõrgus küünib sõltuvalt kasvukoha tingimustest kuni 1 meetrini, tema varred ja sinakasrohelised lehed on pealt väga siledad, peaaegu vahajad.

Kuigi varred on üsna tugevad, teevad siniste keelõitega korvõisikud liitõisiku vahel nii raskeks, et taimed lamanduvad. Sile aster õitseb augustist sügiskülmadeni. Sortidest on tuntuimad valgete keelõitega ‘Albus’, helesiniste keelõitega kõrgemakasvulisem ‘Blauschleier’ ja lavendelsiniste keelõitega ‘Bluebird’.

Noollehine aster (A. sagittifolius) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika kesk- ja idaosa kuivades hõredates metsades ning raiesmikel. Üldiselt käsitletakse teda nüüd hoopis südajalehise astri alamliigina (Symphyotrichum cordifolium ssp. sagittifolius), kuid paljud asjatundjad ei ole sellega nõus, sest noollehisel astril on südajaid lehti vaid vahel harva ning lehed on väiksemad, leherootsud silmatorkavalt tiivulised. Heal taimel mitu ladinakeelset nimetust!

Uutest eestikeelsetest vastetest sobiks meie botaanikaaias kasvavale noollehisele astrile (mille seemned olid loodusest pärit) peale vaadates ja taimekirjeldusi uurides esialgselt pakkuda hoopis Symphyotrichum urophyllum. Nimi ei riku taime ning minu arvates on ta oma pimestavalt valgete pikkade õisikupööriste ja värvikireva lehestikuga pimedas hilissügises lihtsalt suurepärane. Viimaste aegade üks parimaid introdutsente TBA mägitaimede kollektsioonis igatahes.

Noollehise astri keelõied võivad olla ka kahvatusinised. Putkõied on alguses helekollased, kuid muutuvad küpsedes punakaspruuniks. Kõrgust on taimel üsna palju – umbes 120 cm, kuid peenrapinda ta eriti ei võta, sest liitõisikud on üsna kitsad. Kuigi noollehine aster on botaanikaaias avamaal üks kõige hilisemaid õitsejaid, paljuneb ta liigagi hästi ka seemnetega. Tegu on küll tõeliselt ilusa taimega, ent igaks juhuks tuleb tal silm peal hoida, et ta aias vohama ei hakkaks. Ikkagi võõrliik.

Soojalembesed iludused

Astrid vajavad päikesepaistelist ja külmade tuulte eest varjatud võimalikult sooja kasvukohta. Eriti soe paik otsige sügisel õitsvatele astritele, muidu ei jõua näiteks madala, õieka ja kauni astri sordid Eesti nn kehva suusailmaga enne külmade tulekut õitsema minnagi. Alati ei aita ka soe koht, astreid tuleb lihtsalt võrrelda ja otsida meie kliimasse õige sort või liik.

Alpi aster, amellaster ja kollane aster eelistavad kuivemaid lubjarikkaid muldi; teistele sobib üldiselt tavaline huumusrikas aiamuld, mis pole liigniiske ega happeline. Suurelehine aster kasvab edukalt ka tiigikaldal.

Põua korral tuleks astreid kasta, sest nende suhteliselt nõrk pinnalähedane juurestik ei talu läbikuivamist. Äärmused pole kunagi head! Kõrgekasvuliste astrite sortidele on rikkalikumaks õitsemiseks soovitatav lisada kasvukohale vahel komposti või kõdusõnnikumulda, sest neil kulub õitsemiseks palju toitaineid.

Enamik astritest on meil suhteliselt talvekindlad ning võivad ühel kohal kasvada aastakümneid. Taimed näevad aga paremad välja ja õitsevad rikkalikumalt, kui puhmikuid iga 6–8 aasta järel jagada. Vahekaugus istutamisel on madalakasvulisel alpi astril 20 cm, kaunil ja õiekal astril 50–60 cm. Teised jäävad sinna vahele. Hästi mõjub taimede väljanägemisele ka äraõitsenud õisikute äralõikamine ning vajadusel kõrgemakasvuliste sortide toestamine.

Astreid võivad kahjustada jahukaste, juuremädanik ja teod. Igasuguste seente või bakterite tekitatud haigustest kahjustunud taime varred tuleb eemaldada ning põletada, mitte panna komposti.

Kui sort on oluline

Kõige lihtsam on astreid paljundada kevadel või sügisel puhmikut jagades. Hilja õitsvaid liike jagage pigem siiski kevadel, kui võsud on veel madalad. Astreid saab paljundada ka pistikutega, aga seda tehakse harva.

Astrite sorte tuleb kindlasti paljundada vegetatiivselt, st puhmiku jagamisega või pistikutega, sest nad hübridiseeruvad väga kergesti. Seemnetega paljundades võib originaalilähedase tulemuse saada mõnede alpi ja amellastri sortide puhul, kui need on kasvanud teistest astritest eraldi. Sageli on väga ilusad ka kauni ja õieka astri seemikud, ent see pole enam see õige nimega asi.

Värske seeme idaneb astritel tavaliselt paari nädala jooksul, noored taimed hakkavad õitsema teisel kasvuaastal. Kuivatatud seemet võib ühe talve hoida külmkapis, kuid soovitan seda sinna aastateks mitte unustada. Nagu enamik korvõielisi, nii kaotavad ka astrid oma idanemisvõime suhteliselt kiiresti. Õiekas aster ja mõned madala astri sordid paljunevad soodsas kasvukohas aga väga kiiresti vegetatiivselt ning vajavad piiramist, et teistele taimedele sisse ei kasvaks. Jagage neid teistelegi huvilistele!

Kui peenras on ruumi vähe, tasub meeles pidada, et Euroopa ja Aasia liigid on üldiselt aeglasemakasvulised ning madalamad kui Põhja-Ameerikast pärit liigid.

Madalakasvulisemad astrid sobivad hästi kiviktaimlasse või püsilillepeenrasse ääristaimeks, lähemateks naabriteks näiteks karukellad, raudrohu sordid, tähtputked, kurerehad, makedoonia äiatar jne. Kõrgemakasvulised astrid vajavad esilepääsemiseks avaramat aiaruumi, kõrvale sobivad neile hästi näiteks kuldvits, kobarpea, ogaputk, lursslill, mesiohakas, aed-leeklill jpt.

Kõik astrid on ka suurepärased lõikelilled. Neist saab tõeliselt uhkeid kimpe ja seadeid. Varajasi öökülmigi taluvad sügisesed astrid üsna hästi.

Nu nii nüüd sai kohe väikse raamatujagu lugu astritest, head lugemist!