| Blogi postitused
Meconopsis betonicifolia e Tõnnikeselehine ebamagun,5 seemet (44769208) -  Osta.ee

Tutvume siis natuke veel mooniliste sugukonnaga.

Imetabast värvi, taevasinised õied ei jää märkamatuks kellelegi. Suuri helesiniseid õisi aiataimedel peaaegu ei kohtagi. Mis imelilled need küll on? Tegemist on siniste ebamagunatega perekonnast Meconopsis. Ebamagunad kuuluvad omakorda magunaliste Papaveraceae sugukonda. Looduses leidub neid enamasti niisketes mäestikupuistutes ning alpiaasadel Birmas, Hiinas ja Himaalaja mäestikus.

Infot leiab ebamagunate kohta tänapäeval juba ohtralt ja ka aiaärid pakuvad nii taimi kui seemneid. Enamasti on valikus tõnnikeselehine ebamagun M. betonicifolia, suur ebamagun M. grandis ja nende kahe ristand Sheldoni ebamagun Meconopsis x sheldonii.
Kahjuks peetakse aga neid küllaltki tujukateks kaunitarideks, kes sugugi iga aedniku aias kasvada ei taha. Kuna ka ebamagunate istikud on kallid, siis seda enam paneb mõtlema, kas tasub üldse katsetama hakata. Tasub ikka küll!

Esimene oluline tegur õnnestumiseks on leida neile sobiv kasvukoht. Ebamagunad armastavad kasvuajal rohket õhuniiskust ja jahedust. Seetõttu meeldib ka neile poolvarjuline, kergelt happelise pinnasega, tuulevaikne, sõnajalgadele sobiv koht. Pinnas võib olla neutraalne, kuid sel juhul tuleb kasuks iga kevadine rodomulla ja männiokkamultši lisamine. Kindlasti peab jälgima, et kasvupaik oleks hea drenaažiga, sest liigmärg pinnas jahedal aastaajal on neile absoluutselt ebasobiv.

Tark on osta juba varem ettekasvatatud taimed. Ise seemnest kasvatamine on küll põnev, kuid võimalus selles esimese raksuga ebaõnnestuda on võrdlemisi suur. Niisiis osta kevadel taimed, istuta nad rodomulla ja männiokkakõduga rikastatud mulda poolvarjulisse kohta. Sellised taimed õitsevad juba sama aasta suvel.

Siit ka järgmine tähtis nõks: kohe pärast õitsemist eemalda seemnekuprad! Sellega pikendad ebamaguna leheroseti eluiga tunduvalt. Kes soovib, võib ju muidugi mõne kuprakese lasta ka valmida. Selle tulemuseks on sageli põnevad hübriidsordid.

Hoolega tuleb jälgida, et kuumal suvel ebamagunate pinnas liigselt läbi ei kuivaks. Kui vaja, siis kasta ja multši. Kasvuperioodil pinnase läbikuivamine võib saada sama saatuslikuks kui liigniiskus puhkeperioodil! Hilissügisel ümbritse ebamagunapuhmikud okkakõdu, lagunenud sõnniku või kompostiga.

Tõnnikeselehine ebamagun (M.betonicifolia) võib kasvada väga heades tingimustes kuni 1,2 m kõrguseks ja puhma läbimõõt võib küündida 45 cm. Õite läbimõõt on 8-10 cm ja värvus varieerub valkjassinisest kuni sügavsiniseni, keskel kollaste tolmukatega. 

Suur ebamagun (M.grandis) on tumerohelistest elliptilistest lehtedest koosneva rosetiga taim, millel varasuvel kasvab roseti keskelt umbes 40 cm kõrgune õisikuvars. Õitsemise kestel vars kasvab, mis ideaalsetes kasvutingimustes võib sirguda kuni 1,2 meetri kõrguseks ja puhma laius ulatuda 60 cm. Elektrisiniste õite läbimõõt on 12-15 cm. Veel võib kohata igihaljast punakate õitega Nepaali ebamagunat (M.napaulensis) jt.

Laialdane on see ebamagnumite maailm, aga nagu ikka julget katsetamist!