Harilik artišokk (Cynara cardunculus var. scolymus) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane taim.

Ainukesed söödavad osad artišoki juures on tema puhkemata õiepung ja seda ümbritsevad lihakad kandelehed ning õieraag. Artišokk on rikas bioaktiivsete ühendite poolest ning seda on kasutatud ka ravimtaimena näiteks kollatõve, seedehäirete ning neeru- ja maksahaiguste raviks. Arvatakse, et artišokk pärineb Vahemere piirkonnast

Artišokk on diploidse kromosoomistikuga (2n = 34) mitmeaastane püstine rohttaim, mis võib kasvada kuni 2 m pikkuseks. Väliselt sarnaneb ta takja või ohakaga. Vars on püstine ja võib kasvada üle ühe meetri pikaks.

Hallikasrohelised kaardus sulglõhised lehed võivad kasvada üle 70 cm pikaks. Eri sortide lehed võivad erineda üksteisest kuju, värvi kui ka pikkuse poolest.

Õievarre tipus asub ümar korvõisik, mille läbimõõt on 8–15 cm. Õieraag on laienenud nõgusaks või kumeraks lihakaks õiepõhjaks, millele kinnitub suur arv sinakaslillasid üksikõisi. Õisikut ümbritsevad rohekaslillad soomuseid meenutavad kandelehed, mis on alumises osas paksemad ja lihakamad ning peenemad tipu osas. Artišokk on putuktolmleja.

Viljadeks on lendkarvadega varustatud seemnised, mis levivad tuule abil.

Artišokki kasutati nii toiduks kui ka ravimtaimena juba vanade egiptlaste ja kreeklaste poolt. Pilte ja kujutisi artišokist on leitud egiptlaste savitahvlitelt kui ka altaritelt. Esimest korda kirjeldati artišokki 4. sajandil eKr Kreeka kirjaniku Theophrastose poolt. Rooma impeeriumis kasutati artišokki tema seedimist turgutava toime pärast ja delikatesstoiduna. Alates 16. sajandist arvati, et artišokist võib kasu olla ka maksahaiguste nagu kollatõve ravi puhul, lisaks peeti seda delikatessiks ning artišokki võis leida aadlike ja rikaste toidulaualt. Botaaniline nimi pärineb sõnadest Kinara, mis on Kreekas asuv saar ning sõnast “skolymos”, mis tähenab Kreeka keeles ohakat.

Artišoki kasvatamine meie oludes on võimalik kas ühe- või mitmeaastase kultuurina. Artišoki istikud tuleb märtsis-aprillis ette kasvatada ja istutada avamaale pärast öökülmade möödumist. Artišoki taim vajab viljakat, keskmise raskusega niiskepoolset mulda ning tuulevarjulist ja sooja kasvukohta.

Artišoki taime Istutusauku lisada komposti või kõdusõnnikut ja taimed istutada endisest umbes 5 cm sügavamale. Ühele Artišoki taimele jäetakse 2-3 õisikut, suurema arvu korral jäävad nad väikeseks.

Koristusküps on õisik siis, kui soomused hakkavad avanema, kuid õievärvust pole veel näha. Õisik lõigatakse taimelt koos lühikese varrega. Meie oludes valmib saak suhteliselt hilja. Artišokk talub -2…-3º C öökülma, kuid õisikud vigastuvad juba -1º C kraadi juures, seega tuleks saak koristada enne esimesi öökülmi.

Mitmeaastase kultuurina kasvatamisel tuleb enne külmade saabumist artišoki maapealne osa 10-15 cm kõrguselt ära lõigata, taime ümber kuhjata umbes 20 cm paksune kiht kompostimulda, turvast või kõdusõnnikut, seejärel kiht puulehti (hästi sobivad tammelehed, kuna need on kuivad ja õhurikkad) ning lõpuks kuuseoksad.

Talvekate eemaldada kasvuperioodi alguses, aprilli lõpu paiku. Taimed võib ka maast välja kaevata ja hoida keldris või kasvuhoones, kus temperatuur püsib vahemikus +4…+10ºC. Talvel jälgida, et muld oleks parajalt niiske. Ületalve hoitud taimed istutatakse avamaale pärast suuremate öökülmade möödumist, nii saadakse varajasem ja suurem saak.

Kuniglikku lilla värviga artišokki kasvatatakse ka ilutaimena, ühel taimel mitu head omadust!