Väga huvitav igihaljas puu, vaatame mis ta endast kõneleb.

Harilik hiibapuu (Thujopsis dolabrata) on küpressiliste sugukonda (Cupressaceae) hiibapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuuliik. Ta on ainus oma perekonnas esinev liik.

Thujopsis tuleneb ladina keelest, kus thuja tähendab elupuud ja opsis on tõlgitult ‘sarnane’, kuna ta on lähedane elupuu perekonna (Thuja) esindajatega. Dolabrata on tõlkes ‘tahumatult kujundatud’.

Harilik hiibapuu kasvab Jaapanis riigi kesk- ja lõunaosas mägedevahelistes orgudes, eelistades niiskemaid muldasid ja suurema õhuniiskusega paiku. Liigi esindajaid on leitud kasvamas kuni 3000 m kõrguselt, kuid enamasti kasvab 400–1800 m kõrgusel merelise kliimaga aladel. Hiibapuu on kodumaal looduskaitse all. Kasvab kodumaal 25–30 (40) m, meil 2–4 m kõrguseks.

Harilik hiibapuu on ühekojaline, õhukese koorega, halli või punakas pruuni tüvega igihaljas puu. Tavaliselt 25–30 m kõrgune aeglasekasvuline puu, harvem ka madal põõsas. Võra on tihti püramiidse kujuga, laiuv, maani ulatuv ja püstiste okstega. Võrsed on noorelt helerohelised, lamedad ja laiad, vanemalt ümarate tumepruunide soomustega. Okkad on umbes 5 mm pikkused, laiad, soomusjad, pealt tumerohelised, alt hõbevalged. Pungad on helepruunid, kujult ovaalsed, ümbritsetud külgsoomustega.

Käbid on väikesed, püstised, ovaalsed, laimunajad või piklikümarad, umbes 1–2 cm x 0,6–1 cm. Kasvades on sinakashallid ja valmides pruunid, 6–10 teravatipulise ja tagasipöördunud soomusega. Käbid valmivad sama aasta sügisel ja seemned varisevad kohe. Seemned on kahe väikese külgmise lennutiivaga, 4–5 mm pikk ja 3–3,5 mm lai.

Eestis kasvab ta enamasti põõsana, mis on 2–4 m kõrge ja umbes 1,5 m lai. Eestis vilju ei anna, mistõttu paljundamine käib vegetatiivselt. Eesti suurim hiibapuu kasvab Tallinnas Laine Lepa erakollektsioonis. See puu on laikooniline, 6 m kõrgune. Tuntuimad sordid on Variegata, mis on kujult püramiidjas, kuni 3 m kõrguse ja 1,5 m laiuse võraga puu, ning Nana, mis on aeglasekasvuline, 60 cm kõrgune ja 1,5 m laiune põõsas.