Usun, et seda oleme kõik looduses kohanud, aga et ta nimi just käbihein seda ma ei teadnud!
Harilik käbihein (Prunella vulgaris) on meil koduaia tavamurus sage külaline, mida kultuurmuru omanik peab muidugi umbrohuks. Mina laisa inimese muru propageerijana pean käbiheina koos kirikakra ja hanijalaga pigem muru kaunistajaks ja elavdajaks.
Rahvakeeles kannab käbihein mitut nime: härjapea, kurgurohi, kopsurohi, maa-aluserohi, põldhumal, mesilill, hudujarohi ja jouksvarohe. Harilik käbihein kasvab rohumaal, hõredas metsas, teeserval, hoonete ümbruses. Huulõieliste sugukonnast, mitmeaastane. Kõrgus niidetaval alal madalam, viljakal metsaalusel kõrgem, jääb 5–30 cm vahele.
Õied sinakad-violetsed, harva valged. Õisiku moodustavad tihedalt ümber varre paiknevad punakaspruunides tupplehtedes huulõied, mis äraõitsenult meenutavad tumedaks tõmbunud humalakäbi. Õitseb juunist septembrini.
Käbiheinas on kumariine, triterpenoide, saponiine, mõru- ja parkaineid. Värske ürt sisaldab karoteeni, C- ja K-vitamiini. Mikroelementidest on käbiheinas piisavalt hõbedat, vaske, boori,tsinki ja mangaani. Enne õidepuhkemist on kibeaineid lehtedes vähem, sellepärast soovitatakse käbiheina lehti lisada salatitele ja toortoitudele kui väärtuslikku toidulisandit.
Rahvameditsiinis on käbiheina kasutatud kurgu- ja nahahädade ning reuma vastu. Peamiselt on sel haavu parandav toime, seetõttu sobib valutava kurgu kuristamiseks. Keskajal on käbiheina tarvitatud kurgupõletiku ja angiini ravimisel, praegu seda millegipärast ravimtaimeks ei peeta. Ent Hiina meditsiinis on see hinnatud taim. Sellepärast on hakatud käbiheina senisest enim uurima. Sel on leitud vähirakkude arengut peatav ja potentsiaalselt ka
levikut takistav toime. Tõestamist on leidnud käbiheina antibakteriaalne, põletikuvastane ja HIVi ravi toetav toime ning võime alandada veresuhkrut. Samuti kuulub käbihein kilpnäärmehaiguste korral kasutatavate raviteesegude koostisesse (ületalitlus ja struuma).
Käbiheinatee alandab vererõhku ning eemaldab maksa ja sapipõie ummistusi. Maitselt pole käbiheinatee seejuures kuigi hea: täiesti mõru, kuid ilma lõhnata. Hea abimees on käbihein veel paljude nahaprobleemide korral (akne, furunkuloos, kõõm, nahalööbed, seborröa). Käbiheina purustatud värsket ürti pandi vanasti haudunud varvaste vahele.
Teiste nimedega: härjapea, kurgurohi, maa-aluserohi, põldhumal ja mesilill.
Harilikku käbiheina tunnevad ilmselt paljud, sest oma iseloomulike õisikute ja viljakogumikega paistab ta hästi silma. Samast on pärit ka tema nimi. Meenutavad ju käbiheina munajad tähkõisikud pisikest kuusekäbi. Nad on isegi samasugused tumepunased nagu paljud noored kuusekäbid. Hiljem valmivad käbiheinal viljad, kuid õisik säilitab oma kuju ja kuna ta on nüüd pruun, siis on selge, et tegu on valminud “kuusekäbiga”. Need “käbid” ei ole siiski nii suured kui kuuse omad: õitsemise ajal on õisik kuni mõne sentimeetri pikkune, alles hiljem võib ta venida kuni kaheksasentimeetriliseks. Kuivanult on käbiheina viljad krõbisevad ning meenutavad nii humalakäbisid. See on andnud käbiheinale ka põldhumala nime. Liide “põld” käib humala ette seepärast, et ta kasvab sagedamini põldudel, või siis niitudel ja karjamaadel. Viimased on ju sageli samuti põllud, lihtsalt neile on külvatud kõrrelised või mõned teised söödataimed. Põllul tuleb aga käbiheina pidada umbrohuks, sest kasutab ta ju samu mineraale, mida teised taimed, kuid ise on loomadele väheväärtuslikuks toiduks.
Käbiheinaga on vanad eestlased jagu saanud mitmetest hädadest, ehkki praegu ta enam erilist kasutamist ei leia. Varasematele kasutusaladele viitavad mitmed tema nimed. Näiteks kurgurohi, maa-aluserohi, juoksvarohe. Need näitavad, et teda on kasutatud kurgu- ja nahahädade ning reuma korral. Peamiselt on tal haavu parandav toime ning seetõttu on ta hea ka valutava kurgu kuristamisel. Keskajal on käbiheina tarvitatud kurgupõletiku ja angiini ravimisel, kaasajal teda ravimtaimeks ei peeta. Maitselt pole käbiheinatee seejuures kuigi hea, see on täiesti mõru, kuid ilma lõhnata.
Ega suurt rohkemat käbiheinast kasu olegi, kuid kindlasti tasub veel tähele panna tema kaunist välimust, eriti kui ta kasvab madala muruna. Sellisena sobib ta kindlasti kaunistama iga lagedat kohta, eriti nägus on ta oma punakate lehtede ja lillakassiniste õitega tumerohelise muru taustal. Sellise ilumuru saamiseks tuleb teda vaid korrapäraselt niita ja polegi meil muret, et me käbiheinad oleksid koledalt poolemeetrised ja väheste hõredate lehtedega.
Taas huvitavaid fakte käbiheinast!