Taas midagi kellelegi ehk tuttavat looduses kasvavat taime. Uurime mida me tema kohta teada saame.

Teiste nimedega: liht metsvits, maaviharohud, metskanep, punaserohi ja pajunaine. On nurmenukuliste (süsteem APG II järgi mürsiineliste) sugukonda metsvitsa perekonda kuuluv mitmeaastane taim.

Maapealse varre kõrgus on 25–100, harva 120 cm. Metsvitsa lehed on süstjad ja paiknevad varrel kas paarikaupa vastakult või männastena. Varre allosas on lehtede asemel pruunikad soomused.

Kollased õied moodustavad püstise varre tipuosas liitõisiku. Õis on 20–23 mm läbimõõdus, radiaalsümmeetriline. Õievalem on K5C5A5G1. Emakas asub õiepõhjast kõrgemal. Õied on homogaamsed, mis tähendab, et tolmukad ja emakas saavad ühel ajal suguküpseks. Õitseaeg kestab juunist augustini[1].

Viljaks on viieosaline kupar. Seemned selles on umbes 1 mm pikkused.

Seemned võivad levida mitmel viisil. Loomad võivad neid koguda ning peita urgudesse, kus seemned idaneda ja kasvama minna võivad. Tuul võib seemneid laiali puhuda. Kui seeme vette kukub, võib ta nädal aega vees ujuda ja ikkagi idanemisvõime säilitada.

Metsvits on hemikrüptofüüt ehk teisisõnu elab ta ebasoodsa aastaaja üle vahetult maapinna lähedal asuvate pungade najal, aga taime maapealne osa närbub ja kasvab hiljem uuesti.

Hämarates metsades ja eriti võsastikes kohtab erksaõielisi taimi harva. Harilik metsvits on aga just üks selline. Tema õied on kuldkollased. Kuna need on hulgakaupa suurde õisikusse koondunud, siis jätavad nad eriti ilusa mulje. Peale hariliku metsvitsa, kes on suur kuni meetrikõrgune taim, kasvab meil ka roomav metsvits. Viimane on madal maadmööda roomav, ümarate lehtedega taim, seega harilikust metsvitsast hoopis erinev. Roomavat metsvitsa kasvatakse ka kui kaunist kattetaime nii iluaedades kui ka kalmistutel. Mõnda aega ilustavad roomava metsvitsa vaipa ka imeilusad suured kollased õied.

Harilik metsvits on suurekasvuline püstise varrega tavaline metsataim. Segamini läheb ta väheste liikidega, vahest ainult kuldvitsaga. Kuldvitsal on ju samuti kuldkollased õied ja püstised tumeroheliste lehtedega varred. Sageli tekitab üht neist kahest nähes kahtlust nende liikide nimede sarnasus – mõlemad ühed vitsad. Olgu siis välja toodud nende peamised erinevused. Metsvitsa lehed asetsevad erinevalt kuldvitsa omadest tavaliselt varrel kolme- või neljakaupa kimbus (kuldvitsal vahelduvalt) ning metsvitsa kroonlehed on palju laiemad kui kuldvitsa omad ning nii tunduvad õied suuremad ja kaunimad. Kes neid tunnuseid looduses uurinud on, see vast metsvitsa ja kuldvitsa enam sassi ei aja.

Kui veel veidi metsvitsa lehtedest rääkida, siis need meenutavad suuresti põdrakanepi või mõne pajuliigi omi. Nii on ta saanud ka endale iseloomulikke rahvapäraseid nimesid. Enamik metsvitsa nimedest kajastavad siiski tema raviomadusi. Maaviharohtusid anti hakatuste ja vistrikute vastu. Hakatusteks peeti selliseid vistrike, mis on hakanud tekkima näiteks saunas käies või maapinnal istudes. Mõnel pool on aga temaga ravitud isegi südamerabandust. Peale selle on rahvameditsiinis kasutatud teda ka paisete korral, verejooksu peatamiseks, palaviku alandamiseks ja skorbuudi vastu. Mõneti on  teda kasutatud ka kariloomade arstimisel.

Peale selle saadakse nii hariliku metsvitsa rohtsetest kui ka maa-alustest osadest värvi nii villa kui ka juuste värvimiseks. Seejuures olenevalt taime töötlemisest saadakse väga erinev värvus kollasest kuni päris mustani.

Üks huvitav kasutusala on aga sel taimel veel olnud. Nimelt põletati teda mõnikord talumajade ruumides. See suits mõjus hukutavalt kärbestele ja nii vabaneti ka seinapragudesse pugenud kärbestest.

Nii, et leiab ka rohkelt erinevates valdkondades kasutust.