Mitme suurepärase omadusega puu, uurime kas saame veel midagi huvitavat teada.

On pärnaliste sugukonda pärna perekonda kuuluv lehtpuu. Ainus Eestis looduslikult esinev pärnaliik on harilik pärn. Rahvapäraselt on nooremat puud kutsustud Põhja-Eestis niinepuuks ja Lõuna-Eestis ning saartel lõhmuseks. Paljudes neis piirkondades nimetati pärnaks (võru murdes pähnaks) alles vanemat puud. Pärna perekonna ladinakeelne nimi Tilia tuleb puu koores leiduvast triterpenoid tiliadiinist. Kui lähtuda aga kreeka mütoloogiast, siis tuleneb tilia hoopis kreekakeelsest sõnast ptilon (tiib) ning viitab pärna viljadele. Legendi kohaselt muudeti nümf Philyra pärnaks, sest ta palus jumalatelt, et teda ei jäetaks surelike sekka

Hariliku pärna levila on suur: Euroopas, Kaukaasias ja Siberis. Levila lõunaosas kasvab ta üksnes mägedes, aga mitte kunagi metsapiirini.

Eestis kasvab pärna kõikjal, kuigi ta on siin oma levila põhjapiiril. Eesti kõige põhjapoolsem pärn on Mohni pärn. Maailma umbes 25 pärnaliigist on harilik pärn ainus, mis looduslikuna Eestis kasvab.

Pärna enamusega metsa nimetatakse pärnikuks. Eestis pärnikuid peaaegu ei ole. Neid leidub näiteks Poruni jõe kaldal (see jõgi suubub Narva jõkke).

Koor on hall ja sile, vanemas eas hallikaspruun, sügavate pikirõmedega korp. Lehed on 4–7 cm pikad, alt sinakasrohelised. Lehed on südajad, lühikese terava tipuga ja karvutud, välja arvatud mõned pruunid tutid leheroodude nurkades. Leheserv on teravsaagjas, leheseis vahelduv.

Pärn õitseb juulis. Õisikus on 3–11 mõlemasoolist õit. Õied on kollakasvalged, mõlemasoolised ja väga hästi lõhnavad. Õite tugev lõhn meelitab ligi putukaid, kes puud tolmeldavad. Õied asetsevad väheseõielistes rippuvates ebasarikates rohtsetel võrsetel.

Vili on 6–7 mm pikk ja 4 mm lai viljalihata pähklisarnane luuvili. Mõnikord leidub kerajaid vilju, aga need pole idanemisvõimelised. Alguses on ta kaetud udemetega, aga küpsedes muutub siledaks. Vili on õhukese seinaga, vaevalt märgatavate ribidega ja sisaldab 1–2 seemet. Viljad valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul.

Harilikule pärnale kõige lähedasem sugulasliik on suurelehine pärn (Tilia platyphyllos). Nad erinevad teineteisest selle poolest, et suurelehise pärna lehtede alaküljel roodude hargnemiskohtadel on valged karvad, harilikul pärnal aga roostjad karvad. Suurelehise pärna viljad on selgelt märgatavate ribidega, hariliku pärna viljad mitte. Nad annavad omavahel hübriide, mida nimetatakse Tilia × europaea ehk T. × vulgaris.

Põhja-Ameerikas kasvab ameerika pärn (Tilia americana). See on suuremate ja karedamate lehtedega, mistõttu harilikku pärna nimetatakse Põhja-Ameerikas väikeseleheliseks pärnaks.

Lõhna tekitavad karboksüülhape farnesool, glükosiidid, saponiinid, parkained, karoteenid, askorbiinhape ja suhkrud. Lehed sisaldavad karoteene, askorbiinhapet, lima ja üle 12% süsivesikuid. Viljad sisaldavad pärast puhastamist kuni 58% rasvhappeid. Koores leidub triterpenoidi tiliadiini, mis ongi oma nime saanud pärna ladinakeelse nime järgi.

Harilik pärn on väga hea meetaim, pärnaõiemesi on maailmaturul metest üks hinnalisemaid. Nii maitse kui raviomaduste poolest loetakse seda sorti mett parimaks. Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett.

Pärna koore alumisest kihist saadud niint kasutati vanasti palju roguskite, mattide, nööride, köite ja viiskude valmistamiseks. Pärna niin oli Eestis üks parimaid looduslikke sidumisvahendeid.

Pärnaõitest tehakse ka pärnaõieteed. Sellel on üldine põletikuvastane toime ning seda kasutatakse külmetuse, palaviku, gripi, valusa kurgu, bronhiidi ja köha ravimiseks.

Noored pärnavõrsed on rikkad tärklise, suhkrute ja vitamiinide poolest. Värskeid võrseid ja pungi süüakse salatina ja isegi marineeritakse.

Tänapäeval ei ole harilikul pärnal suurt majanduslikku tähtsust, sest teda leidub vähe. Kuid ta on tähtis ilupuu. Reostunud õhku talub ta hästi ja sellepärast kasvatatakse teda palju linnades. Tallinna südalinnas moodustavad 30% kõigist puudest pärnad. Vahest kõige tuntum pärnaallee on Unter den Linden Berliinis.

Harilik pärn on Tšehhi, Slovakkia, Poola ja Sloveenia rahvuspuu.

Varjutaluva, külma- ja tormikindla liigina kasvab pärn kõrgeks ja jämedaks ning elab kuni 600 aastat vanaks. Eesti kõige kõrgem pärn kasvab Põlvamaal Erastvere pargis ja 1997. aastal oli see 35 m kõrge.

Eestis kasvab väga jäme Sipa pärn Raplamaal Märjamaa lähedal. See ei ole ametlikult Eesti jämedaim pärn, sest ametlikku jämedust mõõdetakse rinnakõrguselt, aga Sipa pärn haruneb madalamalt. Kõige peenemast kohast enne harunemist, umbes 5 dm kõrguselt on tüve ümbermõõt täpselt 9 meetrit.

Eesti üks vanimaid pärni Ülendi pärn asub Hiiumaal Ülendi külas. See on ligi 600 aastat vana. 2004. aasta seisuga oli puu 4½ m kõrge ja tüve ümbermõõt rinnakõrguselt oli 6 m. Kunagi oli puu kõrge, aga põletati maha, järele jäi üksnes känd. Kuid kännust kasvasid välja uued võsud ja puu tervis on rahuldav. 2004. aasta seisuga oli Ülendi pärn ainus põlispuu Eestis, mille tüve ümbermõõt on suurem kui kõrgus.

Ainus puu Eestis, mille mitte ainult legendide, vaid ka ajalooallikaile toetudes on istutanud Karl XII, on Laiusel kasvav Kuninga pärn. See istutati Põhjasõja ajal 18. sajandi alguses.

Pärn olevat kena valge ja pehme puu, toorelt isegi nii lihtne lõigata nagu kapsajuurikat. Just tänu oma erilisele pehmusele kasutati pärnapuud mee- ja muude nõude õõnestamiseks. Niinepuu nimetus viitab otseselt taime koore alumise, pikkadest painduvaist ja tugevaist kiududest koosneva kihi niine kasutamisele talumajapidamises. Sellest olulisest toorainest ja ka noore lõhmuse painduvast koorest valmistati köisi, nööre, punuti sõelapõhju, meisterdati vakkasid, kergeid kosesaanide keresid ja suviseid tööjalatseid viiskusid (nädalas kulunud 3-4 paari).
Venemaalt tuli Eestisse ka niinriidest valmistatud matid, kotid ja pakkimismaterjalid, mida meil ei tehtud. Arheoloogiliste leidude alusel on niin üks vanimaid kiudaineid Eesti aladel. Narva põhjapoolsest eeslinnast Siivertsist leiti 1930. aastal kinnikasvanud merelahe põhjast turbakihi alt (3 m sügavuselt) kalavõrgu jäänuseid. Leitud niinenöör pärines juba mesoliitikumist.

Just niinepuu koore usin kasutamine kahandas oluliselt Eesti metsades esinevate pärnade arvukust. Metsapuuna leidub teda nüüd pigem harva, ent säilinud on üksikud põlised pärnad, mida austatakse pühade puudena. Üks selliseid on kaitsealune Ülendi lõhmus Hiiumaal, mis põles maha 1989. a septembris, aga taastus allesjäänud kännust tänu elujõulistele vesivõsudele [4]. See Eesti vanim, umbes 600-aastane püha pärnapuu on rinnakõrguselt 6-meetrise ümbermõõduga, aga kõrgusega alla 5 meetri. Laiusel kasvab üks ajalooline Kuninga pärn, mille istutas sinna Põhjasõja ajal Rootsi kuningas Karl XII. Kirikuaeda istutatud kolmest pärnast on alles jäänud ainult üks ning selle vanus on umbes 300 aastat. Kolmas eriline põline eksemplar kasvab Raplamaal: Sipa pärn on üsna maapinna lähedalt ümbermõõduga lausa 9 meetrit, kõrgust on puul umbes 13 meetrit.

Tavalistes tingimustes kasvab harilik pärn kuni 25 meetri kõrguseks. Puu lehed on kuni 9 cm laiad ning südaja alusega, lehe alaküljel võib roodude nurkades näha roostepruune karvu. Kasvukohalt eelistab pärn viljakat pinnast ja päikest, aga saab hästi hakkama ka varjus. Talub nii põuda kui ka saastet. Just viimase omaduse tõttu on pärn väga levinud ilupuuna koduaedades ja parkides, Tallinna südalinna puudest on umbes 30% just pärnad. Näha võib ka tema liigikaaslasi suurelehelist pärna (T. platuphyllos) ja kahe eelneva hübriidi ehk läänepärna (T. x vulgaris).

Mõnusat suvist lugemist, alles hiljuti veel pärn nö õitses sai korjata pärnaõisi.