Tundub, et pildil hakkavad õied avanema, kas pole mitte kaunis!

Harilik pukspuu (Buxus sempervirens) on igihaljas põõsas või väike puu, mis kasvab 6–10 m, Eestis kuni 1 m kõrguseks ja mille läbimõõt on kuni 20 cm (harva kuni 45 cm).

Koor on hallikas, peenerõmeline. Võrsed on neljatahulised, rohelised. Lehed on vastakud, terveservalised, nahkjad, ovaalsed või elliptilised ning 1–3 cm pikad. Lehed pealt tumerohelised, alt heledamad. Emasõied suurtes peades võrsete tipus, isasõied väikestes peades emasõisiku alusel. Õied on kollakasrohelised. Vili on 3-osaline nahkjas kupar, igas osas 2 tumedat läikivat seemet, mis paiskuvad kupra avanedes taimest eemale. Kollakasvalge puit on tihe, raske ja väga tugev, sobib treimis- ja nikerdustöödeks.

Levinud peamiselt Ida- ja Kagu-Aasia, Kesk-Ameerika, Aafrika ja Lõuna-Euroopa lähistroopikas ja parasvöötmes. Liik on lokaalselt naturaliseeritud Põhja-Ameerikas.

Eestis kasvatatakse Lõuna-Euroopast pärit väga aeglasekasvulist hari­likku pukspuud haljastuses, tema lehed ja koor on mürgised. Talub hästi varju, kuid meil on ta külma­õrn.

Taimed eelistavad kasvamiseks lubjarikkamaid hea drenaažiga muldi ja varjukamat kasvukohta, kuhu mõne tunni päeva jooksul võiks siiski päike paista. Meil on pukspuude kasvatamisel probleemiks kevadine füsioloogiline kuivamine, seda eriti siis, kui maapind on sügavalt külmunud. Seepärast tuleb pukspuud istutada varju või kaitsta neid kevadpäikese eest kinnikatmise abil. Viljad meil ei valmi, seepärast paljundatakse taimi peaasjalikult pistikutega, Euroopas ka seemnetega, kuid need kaotavad üsna kiirelt idanevuse ja külvatakse sügisel kohe pärast valmimist. Taimede talvekahjustuste vältimiseks ei tohiks neid sügisel pügada, vaid teha seda kevadel või kohe pärast jaanipäeva.

Lehti kasutati varem kiniini asemel ja palaviku vähendajana. Harilik pukspuu on paljude haiguste raviks kasutatav ravimtaim. See sisaldab steroidseid alkaloide nagu tsüklobuksiin. See sisaldab ka flavonoide. Harilik pukspuu ei olnud selle meditsiiniliseks kasutamiseks teada enne 1600. aastate algust. Pärast seda leiti, et lehtedel (mis sisaldavad alkaloide, õlisid ja tanniini), koorel (mis sisaldab klorofülli, vaha, vaiku, ligniini ja mineraale) ja puidust saadud õlil on meditsiiniline toime. Seejärel kasutati seda podagra, kuseteede infektsioonide, soole usside, krooniliste nahaprobleemide, süüfilise, hemorroidide, epilepsia, peavalu ja vaiade raviks, kuid samuti oli see raviv lepra, reuma, HIV, palavik ja malaaria. Malaaria raviks kasutati seda kiniini asendajana, kuid kõrvaltoimete tõttu ja asjaolu tõttu, et harilikul pukspuul on paremaid ravi vahendeid, ei kasutata seda enam tavaliselt nende haiguste raviks.

Väikselehine pukspuu (Buxus microphylla) Kuni 1,2…1,5 m kõrguseks kasvav tihedavõrseline, kompaktne ja umbes sama lai põõsas on pärit Jaapanist, võib olla vaid aiakultuurist mitte loodusest. Võrsed kollakasrohelised, selgelt neljakandilised, paljad. Lehed äraspidimunajad, 0,5…2,5 x 0,3…1,5 cm, ümara kuni sämpunud lehetipuga ja kiilja alusega, pealt läikivrohelised, alt heledamad, talvel kollakasrohelised kuni pruunikad. Õied võrsete tipuosas, istuvad, kollakasrohelised. On külmakindlam harilikust p. kuid meil vaevalt levinud. Talub väga hästi kärpimist ja vormilõikust. Eelistab lubjarikast kuni nõrgalt happelist mulda, talub hästi linnatingimusi. var. aemulans erineb põhiliigist munajaslantsetjate kuni lantsetjate teravatipuliste lehtede ja lühemate tolmukate poolest; var. intermedia suurekasvuline põõsas, lehed lantsetjad kuni munajad, 2,5…3 x 0,8…1,5 cm; vili kuni 1 cm läbimõõdus; var. japonica erineb põhiliigist suurema kasvu, veidi tiivuliste võrsete ja lehtede kaenaldes asuvate õite poolest; var. koreana noorelt nõrgalt karvased võrsed ja väiksemad 0,6…1,5 cm pikkused lehed, lehtede pearood pealtpoolt karvased; eroti külmakindel, Ameerikas katsete järgselt talub probleemideta -32 ° C. Sordid: ’Compacta’ – väga aeglasekasvuline, 30 aastaga 30 cm, äärmiselt külmakindel; ’Green Pillow’ – meenutab eelmist sorti, kuid lehed pikemad; ’Faulkner’ – põiliigist tugevamakasvuline püstine põõsas; uus haigustevaba ja külmakindel sort hekkideks, põõsagruppideks jne.; ‘Herrenhausen’ – laiuv, pesaja kasvuga pinnakattetaim, lehed piklik-ovaalsed; ’National’ – saledakasvuline, püstine tugevavõrseline põõsas, kuni 1,5 m kõrge; lehed väga suured, kuni 3 cm pikad; tugev ja külmakindel sort; ’Rubra’ – oranžkollaste lehtedega aedvorm.

Harilik pukspuu (Buxus sempervirens) Meil kasvab Lõuna-Euroopast pärit taim tavaliselt kuni 1,5 m kõrguse laiuva põõsana, kuid kodumaal võib sirguda kuni 15 m kõrguseks ja 30….40 cm tüvediameetriga hallikaskollase madalarõmelise tüvekoorega alusmetsarinde madalaks puuks ning moodustada harva ka puhtpuistuid. Areaal laiaulatuslik, alates Hispaaniast läänes kuni üle Kreeka Väike-Aasiani idas, areaali lõunapoolne osa ulatub kuni Põhja-Aafrikasse, tõustes mägede kuni 2000 m kõrgusele üle merepinna. Euroopas mõnelpool kasvamas ka metsistunult. Kultuuristamise aeg teadmata. Vanus 300…400 aastat. Võrsed noorelt neljakandilised, oliivrohelised ja karvased, hiljem pruunikad, ümaramad ja paljad. Lehed meenutavad mustika lehti, elliptilised kuni piklikmunajad, 1,5…3 x 0,5…1,5 cm, nahkjad, pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, lühikese rootsuga. Õied silmapaistmatud, rohekad, lehtede kaenaldes, aprillis. Viljad munajas-kerajad, 0,7…1,0 cm pikad, tipus väikeste sarvekestega, valmivad sügisel hilja. Meil on harva seemned valminud. Põõsad on väga aeglasekasvulised ja väga varjutaluvad. Eelistab kasvada lubjarikastel muldadel. Taimed on mürgised, eriti lehed ja võrsete koor!Talub suurepäraselt pügamist ja moodustab tiheda põõsa. Euroopas enimkasutatud hekitaim, meil on külmahell kevadise päikesepõletuse korral. Kasutatakse pügatud ja vabakujulise hekina, harvem üksikpõõsana. Sobib poolvarjuline kasvukoht, siis pole ka kevadpäike nii ohtlik. Paljud sordid on põhiliigist külmahellemad. Sordid: ’Agram’ Balkanimaa loodusest, madal, tihe põõsas, väga sobiv hekkideks; ’Angustifolia’ – väga tiheda kompaktse kasvuga; lehed lantsetjad, 2,5…..3,5 cm pikad, tömbid, paiknevad võrsel tasapinnaliselt, sügavrohelise värvusega, tihti veidi sinaka varjundiga; ’Aurea’ – lehed puhkedes kuldkollased, hiljem rohekad, laielliptilised; ‘Blauer Heinz’ – väga talvekindel aeglasekasvuline sort; ‘Elegantissima’ (’Elegans’) – nõrgakasvuline, tumeroheliste, valkjaservaliste väikeste lehtedega, olles üks ilusamaid sorte; ‘Faulkner’ – laiuv püstine, tugevakasvuline 2-3 m kõrgune põõsas; ’Myosotifolia’ – väga tagasihoidliku kasvuga kerajas põõsake, lehed munajadpiklikud, väikesed, kuni 1,2 cm pikad; ’Pendula’ – kõrge ja sale kasv, võrsed rippuvad; lehed äraspidimunajad, tömbitipulised; ’Prostrata’ – alla 1 m kõrge kuid mitu korda laiem, võrsed horisontaalsed; lejed piklikmunajad, kuni 3 cm pikad; ’Pyramidalis’ – koonusja kasvuga, püstine jäik põõsas; lehed munajas-piklikud, kuni2,5 cm pikad, tömbi kuni pügaldunud tipuga; ‘Rotundifolia’ – ümarate lehtedega tugevakasvuline põõsas; ‘Suffruticosa’ – tumeroheliste lehtedega, aeglasekasvuline põõsas, mida on sajandeid juba kasutatud.

Juttu sai taas pikemaks lugemiseks, aga kes kasvatavad võivad julgelt jagada meiega oma nippe!