Kõigile tuntud siniliilia, uurime mida me tema kohta veel teada saame.

On aspariliste sugukonda kuuluv õistaim. Eestis on ta tavaline varakevadel õitsev ilutaim, hajusalt naturaliseerunud. See on pärismaine liik Venemaal, Kaukasuses, Türgis, Valgevenes ja Ukrainas.

Siniliilia on mitmeaastane sibultaim, mis kasvab 10–25 cm kõrguseks. Tal on 2–4 juurmist lineaalset lehte, mis on 5–15 mm laiused. Lehed ilmuvad varakevadel (aprillis-mais) koos siniste kellukjate õitega.

Sibula läbimõõt on 1–3 cm, see on munaja kujuga ja kaetud pruunide kattesoomustega.

Õied, millel on kuus kroonlehte ja tolmukat, paiknevad 1–4 kaupa kobaras. Tugeva päikesevalgusega võivad kroonlehed käänduda horisontaalseks, kuid enamasti paiknevad need kausikujuliselt. Enamasti on õied taevasinised kuni tumesinised, kuid esineb ka valgeõieline teisend Scilla siberica var. alba. Tolmukad on siniliilial üksteisest eraldi, erinevalt talle lähedastele perekondadele, nagu puškiinia (Puschkinia) ja kirgaslill (Chionodoxa), mille tolmukad on toruks kokku kasvanud. Õietolm on sinakas.

Pärast õitsemist, kui moodustuvad kuprad, vajuvad taimel varred longu. Kui kupar on saavutanud küpsuse, muutub see lillaks ja avaneb ning väljuvad väikesed tumepruunid seemned. Kui seemned on valminud, siis lehed närbuvad ja taim jääb kuni järgmise kevadeni puhke olekusse.

Harilikku siniliiliat kultiveeritakse tema ebahüatsindi õitega sarnanevate õite tõttu, kuid seemnete abil võib ta kiiresti metsistuda. Siniliilia on sobilik muru sisse istutamiseks, kuna levib seemnete kaudu kiiresti, moodustades suuri kolooniad, ning on läinud puhkeolekusse ajaks, kui tekib vajadus muru niita.

Veel kasvatatakse aedades kahelehist siniliiliat (S. bifolia), aas-siniliiliat (S. litardierei), messeenia silla (S. messeniaca) jne, mis erinevad üksteisest veidi vaid õite värvi, õisiku kuju ja suuruse poolest.

Nii, et kes otsib uueks hooajaks midagi teistsugust, ehk leiate allolevatest sortidest midagi katsetamiseks!

Kogu taim on mürgine!