Milline taim see on ja selline nimi, uurime aga lähemalt, kuidas muidu teada saab!

Tuntakse veel nimedega: tulihein, ussitater ja Kirbo rohi.

Ussitatar (harilik ussitatar, Polygonum bistorta) on tatraliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taime on paigutatud ka perekondadesse Persicaria ja kirburohi (Polygonum). Ussitatart võib leida niisketelt muldadelt, näiteks niitudelt ja veekogude kallastelt. Eesti levila piirneb peamiselt lõuna- ja kaguosaga, mujal harva.

Taimepreparaadid avaldavad kootavat, põletikuvastast ja haavu parandavat toimet. Nimetuse ‘ussitatar’ võttis kasutusele Juhan Kunder 1882. aastal. Rahvasuus on taim oma levikualal, peamiselt Lõuna-Eestis, tuntud kui lambakeelehain, lambakeel, tulihein, ussihain, penikiil.

Ussitatra üheks omapärasemaks tunnuseks on tema maa-alune osa. Mulla sees on tal peidus kõver s-kujuline tume vars. See meenutab mõnevõrra looklevat ussi ja sellest ka taime nimi. Miks on aga taime nimes sõna “tatar”? Seepärast, et ta on tatrataime sugulane. Ussitatral on samasugused õied ja viljad nagu teraviljana kasvatataval tatral – seega on õied väikesed ja roosakasvalkjad. Viljad aga tillukesed kolmekandilised pähklid, nagu tangud tatrapudru sees. Isegi värvuselt on need enam-vähem samasugused läikivpruunid.

Samas õisik tervikuna on ussitatral tavalisest tatrataimest suuresti erinev. Nimelt on tatra õisik suhteliselt hõre ja väheste õitega, ussitatra oma aga väga tihe paljuõieline kobar. Ilusate suurte roosade ruljate õisikute tõttu soovitatakse ussitatart kasvatada ka parkide niiskemates osades ja veekogude kallastel ilutaimena.

Iluaedades kasvatatakse ussitatart siiski harva. See-eest kasvatatakse teda aga teistel eesmärkidel. Näiteks Põhja-Ameerikas teda looduslikult ei leidugi, küll aga aedades kasvatatuna. Mis siis temast kasu on? Oli juba juttu sellest, et ussitatral on jäme omapärane risoom. Seesama risoom ongi taime kõige väärtuslikum osa. Temast valmistatud jahust on tehtud isegi leiba. Rohkem on see tuntud siiski ravivahendina. Selleks kogutakse ussitatra risoome sügisel, lõigatakse neilt peened juured küljest ära ja kuivatatakse kiiresti. Saadud ravivahendist võib teha nii pulbrit kui keedist. Ussitatart kasutatakse peamiselt kõhulahtisuse ja düsenteeria korral ning ka limaskestade ning igemete põletike raviks. Varem on ka usutud, et tal on “ussihammustust” raviv toime, kuid sellele ei maksaks liigselt loota.

Samas on ussitatra punakast risoomist valmistatud ka värvaineid ning isegi tinti. Taime ilusad õied on aga nektaririkkad ning seega suurepäraseks mee tooraineks mesilastele. Niisiis on ussitatar ilus, huvitav ja mitmeti kasulik niiskete niitude taim.