
Kindlasti peetakse teda umbrohuks, aga ehk on teisigi omadusi, uurime lähemalt!
Teiste nimedega: einputk, pütsk, heinpill ja heinvile.
Heinputk on üks meie tavalisemaid sarikalisi, kes ei moodusta kunagi suuri kogumikke, vaid kasvab enamasti üksiktaimedena. Heinputkel on suured kaheli- või kolmelisulgjad liitlehed, laiade viimase järgu lehekestega nagu naadil. Kuid naadist erineb ta tumedama värvuse ja tugevama läike poolest. Oluliseks tunnuseks on punane (tumelilla) laik liitlehel lehekeste kinnitumiskohtades – sellist punast laiku pole ühelgi teisel meie putkel. See on muide hea eritamistunnus ka haruldasest rannataimest emaputkest, mida sageli võib kohata vaid lehtedena. Heinputkega on väga sarnane kikkaputk. Kui heinputk on väga suur rohttaim, mille kõrgus võib ulatuda paari meetrini, siis kikkaputk on veelgi suurem: kuni kolme meetri kõrgune. Kikkaputk kasvab peamiselt mererannikul ja jõgede kallastel, heinputk aga ikkagi metsas või niidul, harvem päris soos.
Kikkaputkega on heinputkel veel üks seos. Nad mõlemad on sarnase toimega ravimtaimed, kuid kikkaputke toime on palju tugevam. Kuna kikkaputk on haruldane, siis on ka heinputkel olnud tähtis koht ravimtaimede nimestikes. Sagedamini tarvitatakse heinputke teena mitmesuguste sisehaiguste, seedimishädade puhul. Heinputke seemneid on purustatud ja raputatud juustesse täidest vabanemiseks. Tema keedist on kasutatud ka loomade seedimisrikete ravimisel, samuti anti seda lehmadele siis, kui piimaand ei olnud korras. Kasutatud on nii lehti, õisikuid kui ka jämedaid juuri. Heinputke ladinakeelne nimi Angelica (angelus lad. k. – ingel) on ilmselt tulnud saksa muistendist, mille järgi olevat ingel selle taime tervistavad omadused inimestele tuttavaks teinud.
Söödataimena ei ole heinputkel erilist tähtsust, sest tema kasvukohad ei ole harilikult karjamaadel. Taimtoidulistele metsaelanikele on ta siiski tavaline toidutaim. Heinputke lehed sisaldavad küllaltki rikkalikult vitamiini C. Kogu taim sisaldab arvestatavates kogustes eeterlikke õlisid, mis peletavad eemale osasid loomi. Heinputke seemned on peeneks hõõrutult ja taimedele raputatult hea vahend kahjurputukate peletamiseks.
Karjapoistele jäi ilmselt silma heinputke kuni kahe ja poole sentimeetri jämedune õõnes vars. Sellest sai meisterdada endale igavuse peletamiseks ilusa vilepilli. Sellest on ilmselt tekkinud ka laialt levinud nimed heinpill ja heinvile. Kuid suuri õõnsaid sõlmevahesid saab kasutada ka mitmete huvitavate kaunistuste valmistamiseks.
Eesti liigid:
- Angelica palustris (Besser) Hoffm. – emaputk (paiguti)
- Angelica sylvestris L. – harilik heinputk (sage)
- Angelica archangelica L. – kikkaputk (paiguti)
- Angelica archangelica subsp. litoralis (Fr.) Thell. – rand-kikkaputk
Teinekord loodusesse sattudes ja näiteks lapsed küsivad või saab ka ise rääkida mis taim mis on!