Oleme taas tutvumas kaktuselisega, uurime lähemalt mida antud taim endast kujutab.
On epifüütsete kaktuste perekond, mis kuulub kaktuseliste sugukonda. Ligi 60 liigiga on see suurim ja looduses levinuim epifüütsete kaktuste perekond. Eestis on helmekaktused populaarsed toataimed (näiteks juusjas helmekaktus ehk Rhipsalis capilliformis ja niitjas helmekaktus ehk Rhipsalis baccifera).
Helmekaktusi kirjeldas esimesena 1788. aastal Joseph Gaertner, kes siiski ei mõistnud, et tegu on kaktusega. Selle asemel pidas ta helmekaktust parasiitliku loorberilise Cassytha uueks liigiks. Seetõttu esineb botaanilises kirjanduses segadust ning vahel võrdsustatakse Cassytha ja Rhipsalis sünonüümidena, ehkki tegelikult on taimed eri sugukondadest.
Helmekaktus elutseb epifüüdina troopilistes vihmametsades, kuid mõni liik võib kasvada ka maapinnal. Helmekaktused on levinud Kesk-Ameerikas, osalt Kariibi mere piirkonnas ja ka suures osas Lõuna-Ameerika põhja- ja keskosast.
Helmekaktuste diversiteedikese paikneb Kagu-Brasiilias Mata Atlantica vihmametsades. Lisaks Uuele Maailmale leidub perekonna üht liiki, niitjat helmekaktust ka troopilises Kesk-Aafrikas, Madagaskaril ja Sri Lankal. See on ainus kaktuste perekond (ja liik), mis esineb looduslikult väljaspool Ameerikat.
Nagu kaktustele omane, pole helmekaktustelgi lehti, vaid lehetaolised lülid ehk varred, mis võivad olla silinderjad, kandilised, lamedad, keerduvad, asteldega, karvadega või ilma nendeta. Lisaks on helmekaktustel rohkelt harusid ja õhujuuri.
Nii nagu varieerub lüliliste varte kuju, varieerub ka nende pikkus. Helmekaktuse lülide ääres või tippudes asetsevad õied on enamasti väikesed, olenevalt liigist võib õie värvus olla valkjas, roosakas või kollane. Õitsemise lõppedes moodustuvad helmekaktustel ka väikesed viljad, mis meenutavad sõstraid ning püsivad peal võrdlemiski kaua. Sel ajal on taim tõepoolest justkui helmestega kaunistatud.
Looduses leidub helmekaktuseid kasvamas puutüvede harunemiskohtades, puuõõntes ja kändudel. Nad kinnituvad oma lühikeste tihedate ja harunevate juurtega tugevasti puukoore väiksemassegi lõhesse.
Helmekaktus kodustes tingimustes
Erinevalt enamikust kaktustest tahavad helmekaktused kasvamiseks niisket ja suhteliselt sooja (+16…+20°C) kasvukohta. Seetõttu sobivad nad paremini soojadesse ja ahiküttega ruumidesse. Aga üsnagi edukalt saab neid ka keskküttega ruumides kasvatada, kui vaid suudetakse tagada taimele sobiv niiske kasvukeskkond.
Helmekaktused ei taha eredat päikest, seega tuleb neile leida kasvuks küll valge, kuid päikese eest varjatud koht. Hästi sobib ida-, lääne- või lõunapoolne aknalaud. Väga hämaras kasvukohas muutuvad aga varrelülid peeneks ja hapraks ning taim omandab üsnagi rääbaka väljanägemise. Helmekaktus kasvab hästi aknakohal amplis, kuid viimane ei tohiks sel juhul asetseda kuiva ja sooja õhku kiirgava radiaatori kohal.
Ka ei taha helmekaktused talvist puhkeperiood. Kuivas ja jahedas talvitumine paneb helmekaktused kiratsema, halvimal juhul hukutab.
Helmekaktuseid tuleb kasta regulaarselt ja jälgida, et muld kunagi ära ei kuivaks ega läbi vettiks. Suvel kasta rikkalikumalt ja õhuniiskuse suurendamiseks piserdada, talvel kasta veidi tagasihoidlikumalt. Väetada minimaalselt, talvekuudel üldse mitte, pealegi, rohke väetamine vähendab õitsemist.
Ümberistutada 2-3 aasta järel kevadel, märtsis. Sobib mõõdukalt happeline (pH 4,6-5,5) ning vett hästi läbilaskev huumus- ja toitaineterikas muld.
Paljundada pole helmekaktusi raske, varrelülid juurduvad hästi, kuid enne mulda pistmist tuleks neil paar päeva kuivada lasta ja seejärel puhtasse perliiti või liiva-turbasegusse juurduma panna. Puhmasja kuju saavutamiseks panna potti juurduma mitu tükki. Kui võimalik, hankida helmekaktuse seemneid, sest neistki on uute kaktuste kasvatamine võrdlemisi lihtne.
Nii, et kallid lugejad taas midagi põnevat kaktustest saime teada.