Antud pildiga meenuvad ilmselgelt jõulud, kuid uurime mida ta endast kujutab!
Iileksit teame kõik angloameerika kultuuriruumist pärit jõulukaartidelt, kus see punaste viljade ja läikivate teravaservaliste või lausa ogaliste lehtedega taim on eriti efektne kas lume seest välja piiludes või siis, kui nende tumerohelistel igihaljastel lehtedel on heledad servad. Kaminasimssidele, akende ja uste ümber jõuluks sätitud vanikuis on iileksi seltsiliseks tihti puuvõõrik ja luuderohi.
Meie kodukauba poed pakuvad pühade eel kindlasti kunstiileksiga küünlajalakaunistusi. Lillepoodidest võib praegu aga osta iileksi lõikeoksi, mis on tihedalt täis punaseid ümaraid mitme seemnega luuvilju. Lehti pole keegi kade seepärast, et ilu liiga palju ei saaks, okstelt ära murdnud: rikkalikult viljuv Põhja-Ameerika idaosast pärit männas-iileks (Ilex verticillata) ongi heitlehine ehk suvehaljas põõsas. Meie tingimustes on heitlehine ka sile iileks (I. laevigata). Iileksite ilusaid vilju ei tohi inimene suhu pista – need on väga mürgised! Linnud maiustavad nendega aga muretult. Männas-iileks on külmakindel, kuid neid taimi pole ma meil müügil näinud. Puukoolidest leiab igihalja Meserva iileksi sorte ja neid on hea tahtmise korral võimalik koduaias kasvatada.
Jõulutaimeks sobib iileks hästi oma rohepunase värvikoosluse pärast. Vana-Roomas peeti detsembris jumal Saturnuse auks rõõmupühi ning ka siis oli kombeks üksteisele kingitusi teha. Rohelisi iileksioksi kingiti sõpruse ja lugupidamise märgiks. Keldi preestrid on ammustest aegadest iileksiokstega kaunistanud oma pühapaiku. Uskumuste järgi hoidnud iileks eemal kurjad vaimud. Kristluse levides sobisid iileksi teravtorkivad lehed hästi sümboliseerima okaskrooni ja punased viljad jälle märkima süütult valatud verd.
Iileksid kuuluvad astelpõõsaliste (Aquifoliaceae) sugukonda ja neid on üle 400 liigi. Iileksite hulgas leidub nii kääbuspõõsaid kui ka epifüüte, samuti puumõõtu liike. Iileksitel on tagasihoidlikud valged õied, viljad võivad olla ka kollased, oranžid või mustad. Aretistel näeb sinakasrohelisi, kollaseid ja lillakaspunaseid või hoopis hõbevalgete ja kuldsete täppide, triipude, laikude ja servadega lehti. Looduslikult kasvavad iileksid Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Aasias, Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Mitme Lõuna-Ameerika liigi lehtedest tehakse kuulsat mateteed. Iileksi puit on hästi hele, seda kasutatakse inkrustatsioonides, klaveriklahvide tegemiseks jm.
Jõulukaartidelt tuttav okkalise leheserva ja efektsetes kobarates paiknevate punaste viljadega taim, Lõuna-Euroopas ning ka Inglismaal ja Iirimaal looduslikult kasvav teravalehine iileks (I. aquifolium) on meil õues hakkamasaamiseks kahjuks külmaõrn. Sobivates tingimustes sirgub see aga puuks. Meil võiks seda liiki proovida kasvatada näiteks talveaias või kasvuanumas, mille toote talveks verandale. Mõned sordid (nt ‘Alaska’) on põhiliigist kuuldavasti külmakindlamad.
Igihaljastest iileksitest on kõige külmakindlam Meserva iileks (Ilex × meserveae). See teravalehise ja Kaug-idast pärit kurdlehise iileksi hübriid (I. aquifolium × I. rugosa) on nime saanud USA sordiaretaja Kathleen Meserve’i auks. Meserva iileksil on mitmeid sorte, nt ‘Blue Prince’, ‘Blue Princesse’, ‘Blue Boy’, ‘Blue Girl’ jt. Sordinimed vihjavad, et iileksid on enamasti kahekojalised taimed, kui soovite näha ka nende vilju, siis istutage aeda nii emas- kui ka isastaim. Meserva iilekseid kasvab näiteks Hiiumaal Suuremõisa lossiaias, kuid neid on ka Tallinna, Tartu- ja Võrumaa taimekogujail jm.
Tõsisem talv võtab ära iileksite võrsetipud, kuid ka poole meetri kõrgune põõsake oleks ju tore. Karmi külma eest võiks põõsaid siiski kaitsta pakasekangaga. Soojemas kliimas on iileks hea hekitaim, seega tohib neid vajadusel julgesti kärpida. Saartel ja pehmema kliimaga rannikul võiks ehk üritada ka mustade marjadega täkilise iileksi (I. crenata) kasvatamist.
Aeglase kasvuga iileksile otsige aias kindlasti soe, tuulevaikne ja vähemasti poolvarjuline koht, sest kõiki igihaljaid põõsaid tuleb meil kaitsta ereda kevadpäikese eest. Taime juurestik ei talu tallamist. Iileksile meeldib viljakas, pidevalt parasniiske ja pigem happelise reaktsiooniga muld. Need ei nõua tingimata turbaaeda, sobib ka niiske happeline liivmuld. Iileksifännid kosutavad neid rododendroniväetise või kõdusõnnikuga.
Kallid sõbrad kellel on kogemusi palun jagage meiega!