| Blogi postitused

Taas selline huvitav põllutaim, võib ka kasvada aias. Looduses kohtasin ja leidsin ka nime. Uurime, mis ta endast kõneleb.

Tuntakse veel nimedega härjakeel, karu-ohtjad, villirohi ja mesilill. Kindlasti olete tähele pannud seda teeservadel ja harimata jäänud maadel, vahel prügipaikadel ja mõne loodusliku niidu serval kasvavat kaunite õitega taime. Imikas õitseb suve kõige kuumemal ajal. Imika sametiste kroonlehtedega õied on värvuselt tumesinised. Õiekroon on pealt vaadates sentimeetrisuuruse ratta kujuline, kuid ratta taga on veel peenike torujas putk. Selle toru sees on peidus kõik imika õie tähtsamad osad: seemnealged ja tolmukad. Õiekroon on ainult putukate ligimeelitamiseks. Tolmeldajad ei jää ka ilma väärilisest tasust. Lisaks tolmukatele ja emakale on krooni putkes peidus rikkalik nektarisaak. Just see viimane on andnud ka imikale tema nii omapärase nime. Võite nuputada, kuidas, kuid vastus polegi väga keeruline. Nimi tuleb sõnast imema, sest lapsed on mitmel pool imika õiekrooni putkest välja tõmmanud ja imenud selle alumises osas olevat magusat mesimahla. Muide rahvapärase nimena kohtame me imikat veel paljude lillede juures. Enamasti on see ikka tulnud samast: lapsed saavad õit imedes suu magusaks.

Inimene on kasulikuks pidanud imika kõiki osi. Noortest lehtedest on näiteks valmistatud veidi hapukat salatit, nagu näiteks spinatist. Kes aga teab, kui hea see salat oli, sest imika lehed on ju üleni karedate karvadega kaetud. Juurtest võib saada mitmeti kasutatavat punast värvainet. Viimane lahustub õlides ja temaga on toonitud eelkõige erinevaid salve ja ka vedelikke. Värvi saamiseks võib kasutada ka imika õisi. Õitest tuleb kollane, mitte punane värvaine. Siiski peab hoiatama imika kasutajaid, et taim on pisut mürgine ja võib mõnikord põhjustada ebameeldivusi.

Imikas on tuntud ka ravimtaimena. Vanarahvalt pärineb tarkus, et värskelt katki hõõrutud imikas annab head abi villide peale panduna. Pehmendava kompressina ja mõnede kõhuhädade vastu on teda kasutatud mitmetes kohtades. Kuid ladinakeelne nimi “officinalis” viitab taime kasutamisele ka apteekides. Seejuures peab mainima imika tähtsust ravimitööstuses. Tema juurtest ja vartest võib saada vees hästi lahustuva valge pulbri, mis on suurepärase pisikuid hävitava toimega.

Määramisel võib imika segamini ajada karukeelega, kes kasvab meil peamiselt umbrohuna. Viimasel on aga veelgi karedamad lehed ja varred ning õied on helesinised, mitte kunagi tumedad. Ka ussikeel on veidi sarnane, ent taimede väliskuju on erinev: ussikeele õied on püstistes kobarjates õisikutes.

Kui trehvate seda taime kuskil, peatuge imetlege, tehke pilte ja saatke meile!