Õied meenutavad küll trompetit, kuid vaatame, mida me antud taime kohta teda saame.
Inglitrompet on salakaval iludus. Tema väärkasutusega võibki minna inglite juurde, sest taime lehed ja eriti õied sisaldavad tugevatoimelisi narkootilisi aineid. Õnneks Eestis pole seda juhtunud.
Eestis pole inglitrompet küll surmajuhtumeid põhjustanud, aga kui teil on kodus väikesed lapsed, kes võivad inglitrompetiga kokku puutuda, on turvalisuse kaalutlustel õigem tema kasvatamisest loobuda.
See iludus on pärit troopilisest Ameerikast, aga ta on nüüdseks naturaliseerunud ka troopilises Aasias, Aafrikas ja Austraaliaski. Nagu paljudele Ameerikast pärit taimedele, näiteks maisile või kõrvitsale, on talle omane kiire kasv. Isegi jahedamatel aladel püüab ta end üsna ruttu ja väekalt maksma panna.
Põhjamaades on ta toataim, kes viiakse suveks õue, jättes potti või istutades avamaale. Aias tuleb leida inglitrompetile alati päikeseline ja tuulevaikne koht. Liiga avatud tuulises kohas võib tuul räsida taime suuri, kuni 40 sentimeetri pikkuseid õisi ja lopsakaid lehti ning taime dekoratiivsust nõnda oluliselt vähendada või sootuks oksi murda ning taime väljanägemise haledamaks muuta.
Lopsakas kasv nõuab süüa
Aeda istutades võib mõneaastane taim hakata kergesti laiutama nii maa peal kui ka mullas. Tema juured võivad võtta pinnases enda alla aukartustäratavad mõõtmed – kuni kolm ruutmeetrit.
Loomulikult tahab niisugune taim kasvamiseks ja kauniks õitsemiseks korralikult süüa-juua. Kuivemal ajal on vaja jälgida, et ta saaks piisaval hulgal kastetud. Et taim on janus, võib ta ise sellest meile aegsasti märku anda – tema suured ja lopsakad lehed vajuvad longu. Siiski oleks mõistlik teda enne kasta, kui selline olukord juhtub. Pidage meeles, et potis olevaid taimi tuleb palavate ilmadega kasta isegi kuni kaks korda päevas, vastasel korral pole taime ilusast lopsakusest varsti just palju järel.
Inglitrompeteid soovitatakse meil väetada kaks-kolm korda kuus. Lugesin kunagi ühest saksa ajakirjast, et kasta ja väetada võiks neid ka iga päev. Mida soojem kliima, seda enam vajab taim kastmist ja väetamist. Näiteks Reini orus võibki sageli suvel olla palavus 30 kraadi, taimed kasvavad eriti kiiresti nagu koduses Lõuna-Ameerikas – siis on ka nende vedeliku- ja toitainetevajadus väga suur.
Sügisel, kui temperatuur aias langeb umbes viie kraadi peale, tuleb taimed meie tingimustes tuua siseruumidesse, muidu nad hukkuvad. Varem aeda istutatud taimed tuleb siis üles kaevata ja potistada. See tegevus võib olla vahel üsna vaevaline, kiiresti ja tugevalt kasvanud juured tuleb läbi raiuda, et taime saaks kuidagi mahutada istutamiseks mõeldud potti. Pott tuleks valida vastavalt taime suurusele, arvestades, et sinna oleks võimalik istutada ka taime võimas juurepall ja et pott suudaks taime raskuse all püsti püsida.
Muidugi on taim pärast istutamist algul nädala jagu solvunud. Ta näitab seda meile välja, olles suhteliselt räbala väljanägemisega või isegi närtsinud. Kui taim on uues kohas juurdunud juba mõne nädala, tuleb teda tugevasti kärpida. Kärbitakse kuni kaks kolmandikku taimest ja niisugune nuditud taim jääbki meile talveks puhkama.
Kärbitud ladvad võib paljundamiseks vette panna. Sobivad on pistikud pikkusega 10–20 sentimeetrit. Kui pistikutel on juured tekkinud, tuleb nad mulda istutada. Suuri taimi talvel kas üldse ei kasteta või siis mõni kord vähesel määral, kui talvitumistemperatuur on 5–10 kraadi.
Sageli on elamus raske leida mõnda jahedat ruumi taimede talvitamiseks. Kõrgemal temperatuuril tuleb taime siiski vahel kasta. Soojem koht aga tingib talvel taime kasvamise ja väljavenimise. Paraku õitseb nõrgestatud taim tagasihoidlikumalt.
Toonivalik on suur
Inglitrompetite sordivalik on maailmas suur, ulatudes sadadesse. Levinumad värvitoonid on valge, kollane, roosa, punane. On ka täidisõielisi sorte, aga lihtõielised õitsevad rikkalikumalt. Meie kaubanduses on tavaliselt näha heledamaid valgeid, kollakaid ja roosakaid toone.
Kõige õigem on aastatega kujundada inglitrompet väikeseks puukeseks, nii on ta kõige efektsem. Madala põõsana võivad õied ulatuda maani ning üsna lihtsalt määrduda.
Läänemaailmas on paljud inglitrompetite kasvatajad ühinenud klubidesse, seltsidesse, ühingutesse, ja seda eriti USAs, kus inglitrompetite kasvatamine avalikus ruumis on keelatud.
Korralikult hooldatud ja lopsakas inglitrompet oma rikkaliku õitsemise ja erakordsete värvitoonidega on iga aia ehteks.
Kallid rohenäpud ootame ikka teilt kirju, pilte ja lugusid enda taimedest või muudel teemadel taimemaailmast!