Ütlen ausalt natukene meenutab roosi, aga egas ma ei ole ekspert ka kohe pildi järgi hindama.

Hinnatud ilutaim teepõõsaste sugukonnast.
Kõrgus toalillena 2- 3 m, looduses –10m. Suured punased õied on veidi anemooniõielise pojengi sarnased. Nahkjad tumerohelised läikivad lehed.
Toalillena kasvatades õitseb veebruarist aprillini, kui on võimalik kasvatada looduses või talveaias vms., siis jaanuarist märtsini. Lehtedest võib teha aromaatset teed.

Kõrge õhuniiskusega jahedam kasvukoht, valgusküllane, aga mitte otseses päikeses. Õitsemise ajal 20°C, septembrist kuni õitsemise alguseni 5–15°C, külmakindlamad sordid taluvad lühiajaliselt kuni -13°C, kuid on tundlikud jäise tuule suhtes. Suvel oleks taimele ideaalseks temperatuuriks 16-21 kraadi.
Juunis võib ka õue viia, esimene kord pilvisel päeval, aga alati poolvarjulisse kohta.
Muld peaks olema nõrgalt happeline, õhurikas, vett hästi läbilaskev, toitaineterikas. Sobivad näit. sõnajala- ja rodomuld.
Kastma peaks korrapäraselt kord nädalas pehme toasooja veega, nad ei tohi kunagi läbi kuivada. Vältida vee sattumist õitele. Alusele kogunenud vesi kallata hiljemalt järgmisel päeval ära. Kuivemates tingimustes piserdada sooja puhta veega. Õite puhkemisest kuni kasvu lõppemiseni augustis väetada 1–2 korda kuus magneesiumirikka happelise täisväetislahusega, enne väetamist kasta taime. Eemaldada äraõitsenud õied. Õiepungade varisemine võib olla liiga palava ja kuiva õhu tagajärg. Kui taimele on tekkinud õiepungad, ei tohi teda valguse suhtes keerata, kuna ka see võib viia õiepungade või lehtede varisemiseni.
Igal kevadel peale õitsmist tuleks noored taimed ümber istutada, vanemaid taimi aga u. iga 3 – aasta järel.
Pügamist kameelia eriti hästi ei talu. Kui seda teha, siis ainult väga vähesel määral.

Taas väga põnev ja imekena taim meie blogis.