Täna täiesti juhuslikkuse tahtel on uus sõnajalaline meie blogipostis. Hoopis teistsugune, vaatame mida tema enda kohta teada annab.

Sõnajalgtaimedest on oma lopsaka ilu poolest tuntuim nefroleep. Kuid lisaks on teisigi huvitavaid ja põnevaid taimi, keda tasub kodus kasvatada, näiteks toredat nime kandev kanaari jänesejalg.

Perekonda jänesejalg (Davallia) kuulub ligikaudu 40 liiki, kes enamasti kasvavad epifüütidena puudel. Looduslikult leidub neid kasvamas nii Aafrikas, Aasias, Euroopas kui Okeaanias. Toataimena kasvatatakse mitmeid jänesejala liike, populaarseim neist on kanaari jänesejalg (Davallia canariensis).

Mitmekordselt sulgjad lehed teevad taime kergeks ja õhuliseks. Roomavat risoomi katvad tihedad, karvakesi meenutavad soomused annavad neile vahvalt karvase üldmulje. Need oleks nagu jänese või mõne muu looma karvased jalakesed, mis lehtede alt välja ulatuvad. Siit ka taime nimetused teistes keeltes: jäniksen jalka saniainen soome k, Hasenfußfarn sks k, заячьи лапки vene k, deersfoot fern inglise k.

Kui kasvutingimused on vähegi sobivad, pole taime kuigi keeruline kasvatada. Valida tuleks valge kuni poolvarjuline kasvukoht, kuhu ei ulatuks kõrvetavad päikesekiired, hästi sobib selleks põhja- või läänesuunda avanev aknalaud või selle vahetu lähiümbrus.

Tavaline toatemperatuur (18-20 kraadi) on taime kasvatamiseks piisav, vaid talvel ei tohiks see langeda oluliselt alla 15-16 kraadi.

Nii nagu enamik sõnajalgu, armastavad ka jänesejalad niiskepoolset õhku – see ei lase leheotstel kuivada ja soodustab kasvu. Paremini edenevad nad ahiküttega ruumis, taimekapis või valges vannitoas. Õhuniiskuse tõstmiseks võib taimi pehme ja leige veega piserdada, kuid seda teha nii, et taimele langeks võimalikult peen udu. Piserdamisel vältida lubjarikast vett, sest see jätab lehtedele inetu valge korra.

Niiskuslembesena ei tohiks taime kuivale jätta. Ent ka läbivettimine pole hea, eriti talvel, mil karvased risoomid võivad kergelt mädanema minna ning taim võib seetõttu hukkuda. Kastmisvesi olgu pehme ja toasoe, hästi sobib puhas vihma- või lumesulatusvesi. Suvel on veevajadus suurem, kui talvel. Kastmisel jälgida, et vesi karvastele risoomidele ei satuks. Väetada vaid aktiivsel kasvuperioodil spetsiaalse, sõnajalgadele mõeldud tavalisest poole lahjema väetiselahusega.

Väga huvitavate karvaste pikkade üle potiserva rippuvate risoomidega sõnajalg  on austraalia jänesejalg (Davallia pyxidata). Sellist tihedalt  varsi ümber poti kasvatanud taime saabki kasta teda üleni suuremasse veeanumasse uputades.  Taime niiviisi leotades peab jälgima, et vesi oleks toasoe või leige ja taime ei maksaks vette mitmeks päevaks unustada. Peale kuivaksnõrgumist saab taimepoti endisele kohale tagasi riputada. Nahksete lehtedega jänesejalg pole nii tundlik ka kuiva toaõhu suhtes, kuid ereda keskpäevase päikesekiirguse eest vajab siiski kaitset.  Ümberistutamiseks peab enamasti plastpoti jänesejala  ümbert lahti lõikama, et mitte üleliia juuri ja varsi vigastada.

Vajadusel võib ümber istutada kevadel. Sõnajalale kohaselt tahab ka jänesejalg nõrgalt happelist istutussegu, mis võiks olla kerge ja vett hästi läbilaskev. Sobib nt orhideede muld segatuna sõnajalgadele mõeldud mullaga. Istutades jälgida, et soomuselised risoomid ei satuks mulla alla. Istutuspott olgu pigem väheldane ning põhjas potikildudest või kergkruusast drenaažikiht.

Tõesti on see sõnajalaliste perekond väga kirev, ehk leidsite omale midagi huvitavat katsetamiseks.