nov., 04, 2020  | Blogi postitused  | 

Milline huvitav taim lausa nagu rukkilill, uurime lähemalt!

Jumikas (Centaurea) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond.

Perekonda kuulub umbes 350–600 liiki. Jumika perekonna levila on põhjapoolkeral, kõige liigirikkamad alad jäävad Lähis-Idasse. Jumika perekonda kuulub ka Eesti rahvuslill rukkilill (Centaurea cyanus).

Esimesena kirjeldas jumikaid teaduslikult Linnaeus.

Jumikad on vastupidavad umbrohud.

Jumika lehed on mõnel liigil soomuselised. Tavaliselt jagunevad lehed sügavateks pikergusteks hõlmadeks, vähemalt taime alumises osas.

Jumikatel on korvõisikud. Värvilt võivad need olla väga erinevad: sinised, punased ja kollased, nende heledamad varjundid kuni valgeni välja ja nende mitmesugused kombinatsioonid. Õisik koosneb kaht sorti õitest, mis on tihti eri värvi: seesmised on mitme sümmeetriateljega ja viljakad, välised ühe sümmeetriateljega ja viljatud. Õisik asub laienenud, tassi- või korvisarnasel õiepõhjal ja sellepärast nimetataksegi seda seltsi korvõielisteks.

Paljudel jumikatel on pikk ja tugev peajuur, eriti nendel, mis kasvavad kuivades piirkondades.

Jumikaõied toodavad ohtralt nektarit. Neilt saab heledat ja intensiivse lõhnaga mett. Sellepärast paigutatakse USA-s mõnel pool mesitarusid jumikapõldude lähedusse. Euroopas on kõige tähtsamad meetaimed jumikate hulgas must ja suureõieline jumikas, USA-s kiirjas jumikas ja Centaurea maculosa.

Jumikate hulgas leidub liike, mis koos murutaimega võivad domineerida suuri maa-alasid, moodustades napi bioloogilise mitmekesisusega kooslusi. Sellised liigid on näiteks must ja põldjumikas. Samal põhjusel võivad jumikad muutuda invasiivseteks piirkondades, kus nad ei ole pärismaised.

Põhja-Ameerikas peetakse invasiivseteks kiirjat ja laiuvat jumikat ning Centaurea maculosa ‘t. Kontrollimatu levikuga on nad tekitanud sealses põllumajanduses probleeme. Levivad nad põhiliselt inimeste kaasabil, kes nende seemneid tahtmatult levitavad, eriti põllumajandusmasinate rehvide kantuna. Mõnele jumikale on omane koguni allelopaatia ehk teisisõnu toodavad nende juured keemilisi aineid, mis takistavad nende taimede kasvu, kes pole nendega kohastunud. Kariloomad kiirjat jumikat ei söö ja hobuslastele tundub see koguni mürgine olevat[viide?].

Jumikate tõrjumisel on kõige tõhusamateks on osutunud kahjurputukad, kuid kasutatud on ka karjatamist, kui tegu on sellise liigiga, mida loomad söövad, ja isegi maapinna põletamist – viimasel juhul on ajastamine väga tähtis, seda tuleb nimelt teha enne seemnete valmimist.

Jumikate hulgas on ka endeemseid liike, mis kasvavad kõigest mõnel saarel või mõnes orus ja on sellepärast ohustatud. Eriti leidub niisugusi liike piirkonnast Itaaliast kuni Kaukaasiani.

Eraldi võetuna ei ole enamik jumikaliike invasiivsed. Tavaliselt näevad nad kenad välja. Paljud jumikad on putukatele tähtsad toidutaimed. Sellepärast soovitatakse väikepõllumajanduses lubada jumikatel, näiteks rukkilillel, kasvada põlluservas või isegi põllul, sest on ilmnenud, et kahjurputukad söövad pigem rukkililli kui nende läheduses kasvavaid teravilju. Kui põlluservas on riba maad eraldatud jumikatele, elab selles hulk selgrootuid ja väikesi selgroogseid kiskjaid, kes söövad kahjurputukaid.

Eestis looduslikult kasvavad liigid:

Suureõisikuline jumikas (C. macrocephala) hea vastupidavuse ja talvekindlusega Kaukaasia mäestikust pärinev liik. Võib kasvada kuni meetri kõrguseks, suured tupsjad kollased õied paiknevad püstise õisikuvarre tipus. Odaja kujuga rohelised lehed on kaetud väikeste hõbejate karvakestega. Eesti oludesse suurepäraselt sobiv liik, võiks senisest märksa rohkem haljastamisel kasutamist leida.

Kurdistani jumikas (C. hypoleuca) kasvab olenevalt sordist 40…60 cm kõrguseks. Eelistab päikeselist keskmise viljakusega pinnasega kasvukohta. Looduslikult kasvab Türgis ja Põhja-Iraanis. Talub üsna hästi põuda ja kesiseid tingimusi, ulukid ei kahjusta taime. Hea lõikelill ja kuivseadete komponent. Iluaianduses on kasutust leidnud sort; ‘John Coutts’ oma ilusate lavendliroosade õitega. Kasvukuju on põõsasjas, lehed hallikasrohelised, kasvab kuni 60cm kõrguseks. Eestis võib talvitumisel kahjustuda eelkõige liigniiskuse korral ja kui lumeta talvel leiab aset temperatuuri kiire langus.

Mägijumikas (C. montana) on looduslikult Euroopa mägedes kasvav püsilill. Võib küündida kuni 80 cm kõrguseks. Levib risoomide abil ning võib moodustada laiuvaid suuri klumpe ja puhmaid. Õied on sinised kuni lillad, teisendil ’Alba’ aga valged. Viimane on ka aeglasema kasvuga ning jääb siniseõielisest põhiliigi esindajast madalamaks. Eesti oludes talvele vastupidav, tuleks vältida istutamist kohale, mis võib aegajalt liigniiske olla.

Harilik rukkilill (C. cyanus) on siniste õitega üheaastane rohttaim. Teravilja, eriti taliteravilja umbrohi, kasvab peaaegu kogu maakeral. Õisi tarvitatakse droogina, eriti rahvameditsiinis. Rukkilill on eesti rahvuslill. Kultuurvorme (sealhulgas punaste, roosade ja valgete õitega) kasvatatakse aiailutaimena. Pestitsiidide kasutamise pärast väheneb rukkilille arvukus kõikjal. Ühes grammis on kuni 200 seemet. Rukkilille seemneid võib külvata aprillis mais otse kasvukohale. Temperatuuril 15ºC idaneb külv 12…20 päeva. Sortidest on enam kasutamist leidnud: ‘Blue Diadem’ – suured täidisõielised sinisevärvilised kaunid õied; ‘Florence Series’ – madalakasvuline sort väga erinevate õievärvidega.

Küll neid taime liike ja sorte on hulgaliselt isegi umbrohulised. Kindlasti on erinevad sordid ka kaunid aialilled ja lõikelillena kasutusel!