Seekord on küll nii, et taime nimetus vastab taime olemusele 😉
On kanntaimeliste sugukonna ainuke perekond. Perekond hõlmab umbes 160 liiki putuktoidulisi liaane ja epifüüte ning mitmed looduslikud ja kultiveeritud hübriidid.
Osa kanntaime leherootsust on muutunud fülloodiks, osa kannuks, mille ere värvus ja nektar meelitavad juurde putukaid. Putukad libisevad kannu ja lahustuvad selles olevas vedelikuks. Kannu kaaneks on lehelaba, mis kaitseb vihmavee eest. Vihmavesi vähendab kannu seedimisvõimet. Kanntaim on kahekojalised, st isas- ja emasõied asuvad sama liigi eri taimedel. Õied esinevad kobarana, harvem pöörisena. Vili on kupar.
Kanntaim on levinud peamiselt Kagu-Aasia troopilistes piirkondades, kus tema levila ulatub Lõuna-Hiinast Indoneesiani, kuid ta on levinud ka India ookeani saartel, Indias, Austraalias ja Uus-Kaledoonial. Kõige suurem liikide mitmekesisus asub Kalimantani ja Sumatra saarel ning Filipiinidel, kus asub palju endeeme. Suurem osa liikidest elab väga väiksel levilal. Seetõttu taasavastatakse mõned ligipääsmatus kohas kasvad liigid mitu aastakümmet hiljem. Ainult umbes kümne liigi levila on suurem kui üksik saar või väike saarerühm. Nepenthes mirabilis on perekonna kõige suurema levikuga liik, mille levila ulatub Indohiinast läbi Malai saarestiku Austraaliani.
Kanntaim kasvab nii madalatel kui ka mägistel aladel. Madalatel kõrgustel kasvavad liigid vajavad sooja kliimat, kus on väiksed ööpäevased temperatuurierinevused, aga kõrgematel kasvavad taimed on kohanenud soojade päevadega ja tunduvalt külmemate öödega. Nepenthes lamii on kõige kõrgemal kasvav kanntaim, mis kasvab kuni 3520 meetri kõrgusel merepinnast.
Suurem osa kanntaimi kasvab suure niiskusega ja sademete hulgaga piirkonnas mõõdukal kõrgusel merepinnast. Vähesed liigid, näiteks Nepenthes ampullaria, eelistavad tihedaid, varjulisi metsi, kuid suurem osa liikidest kasvab liaanide ja epifüütidena puule kinnitatuna või lagedal alal. Mõni liik (nt N. mirabilis) on leitud kasvamas lagedaks raiutud aladel, teeservades ja aladel, kus on rikutud looduskeskkonda. Kanntaim kasvab tavaliselt happelisel ja toitainevaesel pinnasel. Kuning-kanntaim (N. rajah) kasvab näiteks raskmetalle sisaldaval pinnasel ja valiv kanntaim (N. albomarginata) liivasel pinnasel mere ääres.
Esimest korda on kanntaime mainitud 17. sajandil. 1658. aastal avaldas Prantsuse koloniaalkuberner Étienne de Flacourt oma teoses “Histoire de la Grande Isle de Madagascar” kanntaime kirjelduse. Ta nimetas selle kohaliku nime järgi Amramatico ’ks. Veidi rohkem kui sajand hiljem anti sellele liigile, Nepenthes madagascariensis, teaduslik kirjeldus. 1677. aastal kirjeldas taani arst Thomas Bartholin Sri Lankal kasvavat liiki Nepenthes distillatoria. Üks esimesi illustratsioone kanntaime kohta ilmus Inglise botaaniku Leonard Plukeneti 1696. aastal avaldatud teoses “Almagestum Botanicum”. 1797. aastal tunti nelja kanntaime liiki. 19. sajandil tõstsid huvi kanntaimede vastu uute liikide kirjeldused ja Euroopasse toodud taimed. 1880. aastaid on nimetatud isegi “kanntaimede kuldajaks”. 20. sajandil huvi nende vastu rauges ja näiteks aastatel 1940–1966 ei kirjeldatud ühtegi uut liiki. Uuesti juhtis tähelepanu nendele taimedele Jaapani botaanik Shigeo Kurata.
Perekonna teaduslik nimetus Nepenthes esines esimest korda Rootsi loodusteadlase Carl von Linné 1737. aastal avaldatud teoses “Hortus Cliffortianus”. Perekond on saanud nime Egiptusest pärit nn unustusrohu järgi (Nepenthe), mida on mainitud Vanakreeka kirjanduses. Linné kirjeldas liiki Nepenthes distillatoria. Perekonnanimena avaldati Nepenthes 1753. aastal avaldatud Linné teoses “Species Plantarum”. Nepenthes distillatoria on perekonna tüüpliik.
Kanntaime nahkjate lehtede otsas asuvad kannukujulised putukate püünisorganid. Iga kannu eluiga on umbes 3 kuud. Kasvukohaks tuleks valida talvel võimalikult valge, suvel aga peab kindlasti vältima täispäikest. Vajab kõrget õhuniiskust-50%. Muld tuleks hoida pidevalt niiske ning igal kevadel soovitatav ümber istutada happelisse turbasse, kuhu on segatud orhidee mulda. Kanntaim on kahekojaline taim, millel on olemas nii isas- kui emastaimed, kuid õitseb väga harva.Istuta taim igal kevadel ümber happelisse turbasse, kuhu on segatud orhideemulda. Kahekojaline taim, olemas nii isas- kui emastaimed. Õitseb väga harva.
Sõltuvalt liigist või hübriidist võivad kannud olla: kollakasrohelised, rohelised, tihti punaste pritsmetega või punase laigulised. Huvitava välimusega putuktoiduline taim. Varreotstes efektsed kannukesed. Need on putukate püünisorganid, kannupõhjas olevad seede-ensüümid lagundavad “lõksu” jäänud putukad. Seedimine kestab 2-5 päeva. Iga kannu eluiga on ca 3-kuud. Varred laienenud, meenutavad lehti. Eelistab sooja ja niisket kasvukohta. Temperatuur +18°C–+30°C. Eelistab valget kasvukohta, kuid vältida otsest päikest. Kahekojaline, olemas nii isas- kui emastaimed. Õied on märkamatud. Õhuniiskuse hoidmine õnnestub kõige paremini kinnises anumas nt. klaaskuplis. Vaid piserdamisest tavaliselt ei piisa. Õhuniiskus peab olema pidevalt 60%. Paigutada taime lähedusse õhuniisuti. Tõmbetuult ei talu. Pärineb Kagu-Aasia, Malaisia, Filipiinide vihmametsast.
Kasta pehme (lubjavaba) toasooja veega, lastes mullapinnal enne järgmist kastmiskorda pisut taheneda. Hea on kasta nö. altpoolt, uputada taimepott veeanumasse, lasta sel vett täis imada. Piserdada sageli toasooja pehme veega. Väetada hästi lahja väetisega, näiteks poole lahjema orhidee väetisega kevadest sügiseni üks kord nädalas. Väetada taime piserdades, lisada väetiselahus käsipritsi sisse. Istutada ümber igal aastal varakevadel. Kasutada orhidee mulda, segada hulka näiteks kaktuse mulda, jämeda kruusa ja turba segu.
Nu nüüd sai kohe unejutu eest juttu 😉