Kas see on nüüd lahendus uneskõndijatele 😉 Uurime lähemalt millega on tegemist.

Toredad, veidi müstilise väljanägemisega kuutõverohud on hea valik varjulistesse ja niiskepoolsetesse aedadesse.

Umbes 50 liigiga risoomtaimede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnas, mis looduslikult kasvavad Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötme metsades. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: mitmeõieline kuutõverohi (P. multiflorum) ja harilik kuutõverohi (P. officinale, syn. P. odoratum).

Kuutõverohud võluvad oma toredate, veidi kaardunud varte ja elliptiliste, veidi läikivroheliste lehtedega, millede all on peidus kaunid rohekasvalged kellukjadõied. Taime kõrguseks on 30-80 cm. Õitseb mais-juunis.

Loodusest – leht- ja segametsades, puisniitudel ning võsastikes – võib leida kasvamas nii harilikku kuutõverohtu (Polygonatum odoratum), kelle lõhnavad õied kinnituvad kandilisele varrele 1-2 kaupa, kui mitmeõielist kuutõverohtu (Polygonatum multiflorum), kelle õied ripuvad vartel 3-5 kaupa. Koduaedades kasvatatakse lisaks neile ka nende hübriidi – aed-kuutõverohtu (Polygonatum x hybridum).

Kogu taim, eriti risoom ja sügisel ilmuvad kerjaja kujuga sinakasmustjad marjad, on mürgised. Ometi on taime kasutatud ka rahvameditsiinis rögalahtistina ja diureetikumina, samuti haavade ja tedretähnide raviks.

Kuutõverohtu teatakse ka nimetuse all Saalomoni pitsat (ik Solomon`s Seal, sks Salomonssiegel), sest tema risoomi silmatorkavad armid on vanade surnud juurte jäljed ja meenutavad justnimelt pitsateid.

Kasvada eelistavad kuutõverohud varjulises kasvukohas puude ja põõsaste all või poolvarjus kus pinnas on piisavalt niiske, huumus- ja toitaineterikas. Kuigi ka päikselisel kasvukohal kui vaid jagub piisavalt mullaniiskust, saavad nad kenasti hakkama. Ühel kohal võivad need toredad taimed kasvada aastaid. Hea on seegi, et kuutõverohud on võrdlemisi ilmastikukindlad, tugevad tuuled ei tee taimele palju paha ja talvepakased ei hukuta taime. Ka pole neil märkimisväärselt kahjureid, kui mitte arvestada mõnel suvel massiliselt esinevaid kuutõverohu-lehevaablase (Phymatocera aterrimaga) röövikuid, kes taimed üsna rootsikuks söövad. Keemiliste vahenditega pole ühte puhmikut mõistlik pritsima hakata, küll aga võib pahalased nende ilmumisel suve hakul lihtsalt ära korjata ja hävitada.

Taime eest hooldamine seisneb umbrohtude hävitamises ja mullapinna kobestamises. Mullaviljakuse tõstmiseks võib kevadel või sügisel kasvukohale puistata sõelutud kompostimulda ning kompleksväetist. Sügisel tuleks koltunud varred tagasi lõigata.

Oma lihakate risoomidega tükib küll taim vallutama aja jooksul järjest suuremat ala, kuid mitte nii intensiivselt, et omandaks tülika umbrohu staatuse.

Kuutõverohtude paljundamiseks on parim aeg suve lõpp, augustikuu, mil väljakaevatud lihakad risoomid jagatakse laiali ja istutatakse ettevalmistatud alale. Aga üsna edukalt õnnestub taime paljundamine ka varakevadel. Kuna tegu on püsikuga, kes jääb ühele kohale pikaks ajaks, siis tasuks maa ettevalmistamisega olla võrdlemisi hoolas, sest hilisem mitmeaastaset umbrohtude (naat, orashein jpt) kättesaamine taimedevahelt on tülikas, kui mitte võimatu.

Kuutõverohud eelistavad toitaineterikast niisket, kuid vett hästi läbilaskvat pinnast ja poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta. Võivad kasvada ühel kohal aastaid, seejuures aeglaselt puhmikut suurendades. Nad on meie tingimustes täiesti külmakindlad püsikud, mida paljundatakse kevadel juurepuhmiku (risoomide) jagamise teel. Tartumaal Ilmatsalu lähedal metsas on teada kasvukoht, kus harilik kuutõverohi kasvab mitme ruutmeetri suurusel alal ja õitseb igal suvel väga rikkalikult.

Mitmeõieline kuutõverohi (P. multiflorum) kasvab olenevalt tingimustest 30…80 cm kõrguseks ja väikesed valged roheliste tippudega õied paiknevad 2…6 kaupa õisikutes lehtede kaenaldes. Lehed aga paiknevad varrel paarikaupa pika reana varre mõlemal küljel. Hariliku kuutõverohu kõrgus küünib vaid 50 sentimeetrini, õied ripuvad lehekaenaldes ühekaupa, kuid nad on suuremad ja lõhnavad.

Madal kuutõverohi (P. humile) on madalakasvuline, vaid kuni 20 cm kõrge ja lehed on pigem munajad, kui piklikud.

Aed-kuutõverohi (P. hybridum) on saadud erinevate liikide ristamisel (enamasti hariliku ja mitmeõielise). Neist on aretatud erinevaid sorte: ’Striatum’, (sünonüümsena ’Variegatum’) – mitmeõielise kuutõverohu sort, on kreemikasvalge ja rohelisekirjude lehtedega; ’Flore Pleno’ – hariliku kuutõverohu täidisõitega sort; ’Gilt Edge’ – väikeste kollaste äärtega lehtedega.

Kuutõverohi on ka hea lõikelill. Teda võib vaasis kasutada üksiklillena aga ka sobitada mitmesugustesse suvistesse lilleseadetesse.

Nii, et kasvatatakse ilutaimena, ei ole mingeid ravivaid omadusi.