Meeldiva lõhna ja kaunite õitega lill. Meie lillepoodides on enamjaolt praegusel aastaajal lõikelillena kui ka vahel potilillena. Uurime, mis see lill endast kõneleb.
Levkoi (Matthiola) on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ning poolpõõsaste perekond ristõieliste (Brassicaeae) sugukonnast. Levkoisid on umbes 55 liiki, mis looduslikult on levinud peamiselt Vahemeremaadel, Sise-Aasias ja Lõuna-Aafrikas.
Eestis kasvatatakse enamasti üheaastase taimena suvilevkoid (M. incana) ja öölevkoid (M. longipetala). Taim on karvane, lehed terved või lõhised, õied paiknevad kobaraina või tähkadena, vili on kõder. Taime kõrgus varieerub 20…70 cm vahel. Õitseb juuni lõpust septembrini, mõned sordid lausa külmadeni välja. Peale õiteilu on levkoil kordumatu lõhn. Mõnes mõttes ongi levkoi öö- või õhtulill. Kui päike on loojunud, elustub levkoi silmnähtavalt. Lõhngi tuleb esile alles siis. Kahjuks on levkoide õitsemiseaeg suhteliselt lühike. Seepärast asendatakse äraõitsenud taim sageli teistega, näiteks astritega.
Levkoitaimi pole eriti lihtne kasvatada. Seeme tuleb külvata vähemalt aprilli keskel poolsooja lavasse või tuppa pottidesse. Pikeeritud taimedel kipuvad idulehed välja venima ja taimed võivad haigestuda. Tasub teada, et levkoil on kahesuguste õitega taimi: liht- ja täidisõielisi. Seemet saadakse ainult lihtõielistelt taimedelt. Kui meie eesmärk pole just levkoilt seemne saamine, tuleb lihtõielised taimed pikeerimise eel lihtsalt eemaldada.
Kuidas neid ära tunda? Lihtõielised taimed on värvuselt tumedamad kui täidisõielised. Levkoi istutatakse välja pärast öökülmi, päikeselisele viljaka mullaga kasvukohale. Levkoi on ka suurepärane lõikelill, neist saab lopsaka hästilõhnava ja kauaseisva lillekimbu.
Seemned võib taimede ettekasvatamiseks külvata märtsis aprillis. Idanemine kestab temperatuuril 18ºC keskmiselt 1–2 nädalat. Seemikud tasub pikeerida kastidesse vahedega 5×5 cm. Taimed saab istutada kasvukohale pärast öökülmade ohu möödumist juuni algul. Mõnede sortide seemneid võib külvata mais ka otse kasvukohale.
RISTÕIELISED – BRASSICACEAE
Levkoi on Vahemeremaadest pärit taimeperekond, mis on teadusliku nime saanud itaalia botaaniku, Austria keisri Maximiliani ihuarsti Pietro Andrea Matthioli (1500-1577) järgi. Antiikmaailmas kutsuti levkoisid samuti nagu kannikesi ja kuldlakke – leukoion, pidades silmas taimede meeldivat lõhna. Kesk-Euroopa aedadesse jõudis ta hiliskeskajal, 16. sajandil oli taim seal juba laialt levinud ja teada oli ka eriti dekoratiivseid täidisõielisi sorte. 17. sajandil eristatakse kolme sordirühma: üheaastane suvilevkoi (M. incana), kaheaastane sügisel õitsev sügislevkoi, ning kahe- kuni rohkema-aastane talvelevkoi, mis alustas õitsemist juba kevadel. Lillesümboolikas on levkoi seotud rõõmsameelsuse ja iluga.
18.sajandil olid erinevat värvi lõhnavate õitega levkoid ühed armastatumad ilutaimed meie mõisates. Kasvatati nii suvi- kui talvelevkoisid, kusjuures viimaseid hoiti ületalve kasvuhoones. Eriti hinnati täidisõielisi sorte. 19. sajandi II poolel sai levkoist ka populaarne lõikelill ja neid ajatati varakevadise õieilu saamiseks. Taluaedades kasvatati üheaastaste taimedena suvilevkoisid. Just istikute ettekasvatamise keerukuse tõttu, hakati suvilevkoisid koduaedades rohkem kasvatama alles 1920.-30. aastatel ja nõukogude ajal.
Suvilevkoi tagasihoidlik õde öölevkoi (M. longipetala ssp. bicornis) on vähenõudlikum ja lihtsam kasvatada, kuna seemned võib külvata otse peenrale. Teda tuntakse aiataimena 16. sajandist alates ja ta on olnud armastatud taluaia lill. Selle väikeste roosakaslillade lihtõitega haralise taime tõeline võlu avaldub sumedatel suveõhtutel ja –öödel, kui ta täidab enda ümbruse magusa lõhnaga.
Külastage meie lillepoode ja tooge endalegi tuppa see kustumatu aroom!