Nii midagi lugemiseks hekiplaneerijatele!

On taimeperekond õlipuuliste sugukonnast. Perekonda kuulub 40–50 liiki põõsaid ja väikesi lehtpuid. Osa liike igihaljad.

Perekonna looduslik levila haarab Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika, Lõuna-Aasia ja Austraalia.

2 – 3 m kõrgune ilupõõsas. Talub väga hästi lõikamist. Hea hekitaim. Mesilased külastavad õisi meelsasti.

Selle põõsa istikud on alati nõutud kaup, sest liguster on vähenõudlik, peale selle mõõdukas kliimas külmakindel, ka on ta talvel dekoratiivne, sest viljad püsivad põõsal kaua.

Välismaal on väga nõutud igihaljad liigid nagu läikiv liguster (Ligustrum lucidum). Tema kirjulehiseid sorte kasutatakse heki ja bordüüri jaoks; kultuuris on ta 1794 aastast. Kuid keskvööndisse ta ei sobi, sest on soojalembene ja hukkub. Karmima kliimaga aladele sobib paremini külmakindel harilik liguster (Ligustrum vulgare); see liik on kultuuris 1878 aastast. Teda kasutatakse tihti haljastuses ja tal on aretatud hulk dekoratiivseid sorte ja vorme. Liguster on haruline üle 3 m kõrgune põõsas; lehed tumerohelised, 8-10 cm pikad, püsivad okstel kaua. Õitsemine algab juulis ja kestab 3 nädalat. Õied on pisikesed, kreemikas-valged, pöörisjas õisikus. Neil on meeldiv lõhn. Viljad on mustad kuivviljad, mis jäävad talveks põõsastele.
Harilik liguster on vähenõudlik – ta lepib ka kuiva mullaga, tahmase õhu ja heitgaasidega. On talvekindel: talub talvel kuni -30°C, külmudes vaid veidi suuremate külmadega. Dekoratiivsordid on vähem külmakindlad kui looduslik liik: karmimatel lumeta talvedel võivad võrsetipud külmuda.

Ligustrit paljundatakse pistikutega, võsudega, juurevõsudega, pookimisega ja seemnetest. Suure koguse istikute saamiseks kasutatakse seemnetest ja pistikutest paljundamist.

Kastmine on kohustuslik. Eriti vajavad seda noored taimed, aga palavate ilmadega ka igas vanuses taimed. Liivasel ja savisel struktuurita pinnasel, mis kuivaga lõheneb, arenevad paljud taimed ilma kastmata väga halvasti. Kasta on mõtet harvemini, kuid rikkalikumalt, tehes märjaks 50 cm paksuse kihi. Kastmisnorm on 30-40 l/m2, kasta 4-6 korda suve jooksul.

Kuidas väetada ?
Kevadel mulla kaevamisel antakse põõsale liiva ja lupja, aga ka mineraalväetisi: lämmastik- ja kaaliumväetisi – 10-15 g/m2, kaaliumiväetist 15g/m2 kord 2-3 aasta jooksul sügisel, et taim talvituks paremini.

Väetisi ei anta mitte ainult istutamise ajal, vaid intensiivse kasvu ajal pealtväetisena. Orgaanilised väetised kindlustavad bakterite arengut ja tõstavad mullaviljakust, mineraalväetised annavad vajalikke toitaineid. Pidevalt tuleb mulda ka lubjata.

Kui mulla happesus on kõrge, ilmuvad lehtedele tumerohelised või hallikad laigud. Happelistel muldadel kasvavad niisugused umbrohud nagu osi, oblikas, kannike, teeleht. Seepärast, et ligustrile ei sobi happeline muld, on vaja pidevalt mulda lubjata, puistates sügiseti põõsaste alla kiht kustutatud lupja, kriidijahu või dolomiidijahu. Happelisuse vähendamiseks antakse kergetele muldadele – liivsavile lupja 250-300g/m2, keskmise raskusega mullale 300-440 g/m2, 500-600 g /m2 aga kamarleet- ja savimullale.

Rohimine, kobestamine ja õige hooldus.
Õigeaegne hooldus kergendab rohimist ja mulla kobestamist. Põõsaste alust kobestatakse kogu suve, multðimine kaitseb juuri kuumenemise eest, aga takistab ka umbrohtumist. Parim aeg multðimiseks on hiliskevad, kui muld on veel piisavalt niiske, aga juba parajalt soojenenud.

Vajalik ettevõtmine – tagasilõikus.
Liguster reageerib tagasilõikusele hästi, taastades kiiresti oma dekoratiivsuse. Pärast lõikamist moodustub tihe võra, mis on heki puhul väga oluline. Vajalik on ka pidev sanitaarlõikus, mida tehakse tavaliselt kevadel, kuid seda võib teha ka teistel aegadel. Eemaldatakse kuivanud, murdunud ja kahjustatud võrsed, lõikekohad kaetakse aiavahaga.

Nii, et kellel juba kasvab koduaias või on hekina-Palun jagage meiega oma lugusid!