Mulle taas täiesti tundmatu, aga mis seal ikka uurime lähemalt millega on tegemist.
Ogapaanaks (Acanthopanax) on taimede perekond või alamperekond araalialiste sugukonnast (alamperekonnana eleuterokoki perekonnast).
Liikide seas on:
harilik eleuterokokk ehk harilik ogapaanaks
raotu eleuterokokk ehk raotu ogapaanaks
Perekonnast ogapaanaks on kasvatatud Eestis vähemalt 5 liiki, kõik pärit Ida-Aasiast. Kõigil liikidel on ogad nii võrsetel kui lehtedel.
Raotu ogapaanaks (Eleutherococcus sessiliflorus) kasvab oma kodumaal jõgede kallastel ja niiskematel varjulistel nõlvadel. Tema liitlehed on enamasti kolmetised. Kuna selle liigi õied on, nagu viitab liigiepiteetki, peaaegu raotud e istuvad, moodustub neist väga tihe pallikesekujuline õisik. Muidu on õisikud kerajad nagu araalialistele kohane ning sisaldavad ka nektarit.
Haralise ogapaanaksi (E. divaricatus) noored võrsed on kaetud karvadega, mis hiljem kaovad. Võrsele jäävad aga harvad, tahapoole koolduvad ogad. Pika rootsuga võrsele kinnituvad liitlehed on viietised ja lehekesed selles peaaegu istuvad. Õied on kollakasrohelised.
Hariliku ogapaanaksi (E. senticosus) õied võivad olla ühe- või kahesugulised, emasõied on kollakad ja isasõied violetse jumega. Lihakad luuviljad on mustad ning u 1 cm läbimõõduga.
Hariliku ogapaanaksi toniseeriv toime olla mõnedel andmetel isegi suurem kui ženšennil. Peale immuunsüsteemi toetava toime (sh parem vastupanuvõime radioloogilistele ja keemilistele mõjuritele) parandavat ta ka mälu. Ravitoime on jälle suurim just juurtel, toonikumina kasutatakse veel vilju.
Tallinna Botaanikaaias kasvavad ilusasti veel Henry ogapaanaks (E. henryi) ja Sieboldi ogapaanaks (E. sieboldianus), mõlemad on jõudnud ka õitseda. Taimed on küll alles noored, kuid kumbki liik pole ilmutanud mingit vastumeelsust meie kliima suhtes.
Kõik nimetatud ogapaanaksid on kõrged põõsad, ka Eestimaal peab arvestama nende u 3 meetrise kasvuga. Korralikult ja regulaarselt jõuab neist viljuda siiski vaid harilik ogapaanaks. Tema mustad ümarad küllaltki suured viljad valmivad septembris-oktoobris. Haraline ogapaanaks jõuab selleks ajaks alles õitseda. Raotule ogapaanaksile jääb kasvuaeg meil samuti lühikeseks, viljunud on ta vaid mõnel korral. Kõik kolm on meil aga täiesti külmakindlad põõsad.
Araaliate ning oga- ja siilpaanaksite kasvatamiseks tuleb valida ühtlase reljeefiga kasvukoht, kus muld on viljakas ja hea struktuuriga ning piisavalt niiske, kuid ilma seisva veeta. Araaliate suured liitlehed ja õhulised õisikud on väga dekoratiivsed, aias tasub neile seega anda hästi väljapaistev koht.
Araalialisi saab paljundada nii vegetatiivselt (juurepistikutega) kui seemnetega. Kõige lihtsam on paljundada vegetatiivselt. Seemnetega paljundamine võtab kauem aega, seemneid on vaja ka stratifitseerida, pealegi idanevad nad halvasti ja kaotavad kiiresti idanemisvõime. Neid ei tasu hoida üle aasta.
Äkki leidub ka neid taimi kellegi aias, väga põnevad on!