Võib-olla mõni lugeja mõtleb, et mis neid taimi käsitleda siin blogis. Siis vastus on lihtne- eks ikka tundma õppimiseks/teadmiseks.

On hiidkupraliste sugukonda kuuluv sammaltaim. Ta on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse (2012).

Eestis on ta väga haruldane. Ta kasvab kraavikallastel, karjamaadel nii savikal või liivasel mullal kui ka laialehistes ja segametsades.

Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) kasvab vanades niisketes kuuse-segametsades mahalangenud jämedatel tüvedel või kändudel. Ilma kuprata taime on peaaegu võimatu looduses märgata, sest pungataolised, vaid 2–3 mm kõrgused samblataimed ei pruugi silma hakata ka kännu lähemal vaatlemisel. Kevaditi ilmub aga neile kuni sentimeetri kõrgune harjas, mille otsas paikneb küllaltki suur, kuni 7 mm pikkune püstine pisut lapik kollakasroheline eoskupar. Eestis kasvab teinegi hiidkupra liik, kuid nende vahel on lihtne vahet teha: erinevalt rohelisest hiidkuprast kasvab lehitu hiidkupar liivastes palu- ja nõmmemetsades maapinnal, tema eoskupar on küpsena pruunikas ning asetseb rõhtsalt.

Esimest korda leiti roheline hiidkupar 1930. aastatel Edela-Soomest. Liigi levila hõlmab kogu Euroopa kuni Kaukaasiani, Hiina ja Põhja-Ameerika lääneosa. Eestis on seda liiki seni leitud vaid kahest kohast Hiiumaal. Kirjanduse andmetel on rohelist hiidkupart leitud 1930. aastatel ka Ruhnu ja Abruka saarelt. Haruldane on see liik terves Euroopas, sest metsatööstuse laienedes jääb vanade looduslike metsade pindala üha väiksemaks ning nad paiknevad kildudena nooremate metsade vahel. Nii jääb üha vähemaks ka kitsalt kohastunud sambla kasvuks sobivaid kõdutüvesid ning liigil kaob võimalus levida: on ju kõdutüvi üsna lühiealine elupaik, varsti tuleb leida uus eluase.

Teinekord siis metsa sattudes kohe põnevusega võib loodust uudistada!