| Blogi postitused

Uskumatu kui laialdane on taimemaailm, ausalt ei tea isegi mis taimega tegu, aga uurin lähemalt järgi.

Salu-siumari (Actaea spicata) on tulikaliste sugukonda siumarja perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Rahvapäraselt on salu-siumarja kutsutud: ussimari, lenderavandeserohud, äkitse haiguse rohi, sivumari.

Vanemas kirjanduses on taime nimetatud “Christophi rohuks”. Samasugust nime on ta kandnud paljudes euroopa keeltes. Nimetus pärineb keskaja kaitsepühaku nimest, kes kaitses võlureid, aardeotsijaid ja katkutõbiseid. Usuti, et siumari kaitseb katku eest.

Levinud peaaegu kogu Euroopas ja ka Lääne-Siberis. Hiinas esineb lähedane liik. Eestis tavaline, kuid ei esine kuskil massiliselt, saartel haruldane. Kasvab mandriosa leht- ja segametsades ning puurühmade all puisniitudel.

Taime kõrgus 50 cm. Kahelikolmetised pikarootsulised lehed on suured. Erinevalt enamikust tulikalistest on salu-siumarjal kroonlehed, kuigi need on 4–6 kitsad ja tagasihoidlikud. Tolmukaid palju, emakaid üks. Õitseb juunis-juulis.

Viljaks mahlakad, paljuseemnelised, marjataolised, läikivad kukkurviljad, mis on algul rohelised ja hiljem mustad. Kuni 1 cm pikkused piklikud viljad asuvad vartel kobaratena. Salu-siumarja augustis valmivad viljad on väga mürgised. Kõik taime osad lõhnavad ebameeldivalt.

Paljuneb seemnetega, laieneb vegetatiivselt risoomi abil. Paljundatakse seemnetega ja risoomipistikutega. Levinud peaaegu kogu Euroopas ning ka Lääne-Siberis. Hiinas esineb lähedane liik. Eestis tavaline, kuid ei esine kuskil massiliselt, saartel haruldane. Varjukates leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel, salu- ja laanemetsas. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Marju söövad loomad levitavad seemneid. Kogu taim on mürgine. Kutsub esile kõhulahtisust ja oksendamist. Mürk (nagu tulikatel) põhjustab tugevat nahaärritust ja villide ning raskesti paranevate haavade teket. Süües võib saada eluohtliku mürgistuse, halvab südame või hingamislihaste töö. Kasutatud ravimtaimena reuma ja lihaste põletike puhul. Vilju kasutatakse musta värvi saamisel. Sobib ilutaimeks õrna laiuva lehestiku, valgete õiekobarate ja läikivate marjade tõttu, kuid mürgiste marjade ahvatleva välimuse tõttu mitte viia lasterohketesse kohtadesse.

Siumari, sivumari ja ussimari näitavad kõik, et taim peab olema mingil moel ussidega, seega tegelikult madudega seotud olema. Seda sarnasust ei tule kaugelt otsida – nii nagu rästikuhammustus on mürgine, on mürgine ka kogu salu-siumari. Seejuures on tema mürgisus lastele mõnevõrra ohtlikum kui teiste tulikaliste oma. Siumarja marjad on väga ilusad ja ahvatlevad lapsi neid suhu toppima. Vahepeal olgu öeldud, et botaanikud on need marjad oma tekkeviisi järgi nimetanud hoopis kukkurviljadeks. Kuid see selleks. Viljade söömisel võib tekkida raske kõhuvalu ja kõrvetamine nii suus kui ka maos. Halvemal juhul võib südametegevus või hingamine lakata ja saabuda surm. Nii et õnnetuse korral tuleb kiiresti leida arstiabi. Ka siumarja kõigi osade värske mahla nahale sattumine ei ole hea. Seal mõnda aega seistes (tundlikemal inimestel vahel päris kiiresti) tekitab ta kipituse, kõrvetava tunde ja tekivad põletushaavad või vesivillid. Viimasel juhul võivad tekkida raskesti paranevad veritsevad haavad. Loomadel ei ole siumarjaga mürgistusi täheldatud. Seejuures on ilmselt määravaks siumarja kasvamine võsastikes ja suurtes metsades, kuhu koduloomad tavaliselt ei satu.