Dekoratiivsete lehtedega, kergesti kasvatatav. Meeldib valge kasvukoht, kuid mitte ere päike. Suvel ja talvel kasta rohkelt. Väetada lahja väetise veega.

On umbes 55, mõningatel andmetel ka kuni 65  liigiga mitmeaastaste rohttaimede perekond kommeliiniliste (Commelinaceae) sugukonnast, mille esindajad on  looduslikult levinud peamiselt Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika puistutes. Neil on enamasti lineaalsed kuni munajad sõlmelised lehed, mis paiknevad varrel vahelduvalt või moodustavad roseti, tihti purpurse varjundiga või kahevärvilised ja lühiealised kolme kroonlehega õied. Eestis kasvatatakse enamasti toalilledena rohelist tradeskantsiat(T. albiflora), brasiilia tradeskantsiat (T. fluminensis) ja eelmistest veidi suuremat Blossfeldi tradeskantsiat (T. blossfeldiana) ning neist aretatud sorte. Viimastel aastatel on suuremates lillepoodides olnud saadaval ka triibuline tradeskantsia (T. zebrina), mis on uhke oma rohelise-pronksja-valgekirju lehestiku poolest, millele pakuvad head kontrasti säravroosad õied. Lõuna-Euroopa aedades kasvatatakse seda igihaljast padjandeid moodustavat taime pinnakatjana. Eelmisest veidi põhjapoolsema levialaga täispäikeselist kasvukohta armastav purpur-tradeskantsia (T. pallida) on mõnusalt sametja punakas-lillakas-pruunika lehestikuga, mida pikivad siin-seal väikesed armsad roosad õied. Kõiki tradeskantsia liike on võimalik pinnakattetaimedena suvel aias kasvatada, kuid enamasti nad ei talu miinuskraade. Ainus, mis talvekatte all talvitub, on andersoni tradeskantsia (T. andersoniana) ja temast aretatud sordid.

Andersoni tradeskantsia (T. andersoniana) võib olenevalt sordist kasvada 40-60 cm kõrguseks puhmaks. Soodsate tingimuste olemasolul võib puhma läbimõõt olenevalt sordist ulatuda 45-60 cm-ni. Taim on lineaalsete, enamasti rohelist värvi lehtedega. Mõnel sordil võib esineda lehtede värvitoonis ka kergelt purpurne varjund, teistel jällegi veidi kollakas toon. Õied on kolmetised, st koosnevad kolmest kroonlehest, nagu kõigil teistelgi tradeskantsiatel ja meenutavad kujult pisut kolmnurka. Sõltuvalt sordist võib kõikuda ka nende suurus, jäädes siiski vahemikku 2-4 cm läbimõõdus.  Õite värvitoon võib olla sinisest kuni valgeni ja peaaegu punaseni. Kuus kollasevärvilist tolmukat pakuvad kroonlehtedele head kontrasti. Andersoni tradeskantsiate seas domineerivad helesiniste, sinakas-lillade ja lillakas-siniste õitega sordid, mis on ühtlasi ka vitaalsemad, kui valgeõielised sordid.

Andersoni tradeskantsia õitsemise juures tasub tähele panna väga eripärast ilmingut. Kui õues on selge ilm, päike särab hommikust peale taevas, siis taimede õied on kenasti oma täies ilus avatud ja vaatavad rõõmsasti päikese poole. Kuid pärastlõunal juhtub midagi hämmastavat, õied sulguvad üksteise järel justkui oleks õhtu käes, kuigi päike paitab taimi endiselt.   Kui aga juhtub päev pilvine olema, on tradeskantsial õied vaprasti õhtuni kenasti avatud. Ilmselt on looja sellele taimele paigaldanud valguse mõõtja. Kui vajalikud tunnid päikeseenergiat on kätte saadud, on aeg uinakuks. Ühest õiest jätkub kaunidust vaid mõneks päevaks. See asjaolu ei peaks aga aiapidajat ülemäära kurvastama, sest järgnevatel päevadel puhkevad õienuppudest üha uued õied.

Heaks kasvuks ja märkimisväärseks õitsemiseks eelistavad andersoni tradeskantsiad platseeruda niiskel, toitaineterikkal raskemapoolsel (savikal) mullal. Valgustingimuste osas pole nad eriti pepsid, edenevad kenasti nii päikeselisel, kui ka poolvarjulisel kasvukohal. Sügavamal varjus pole taime õitsemine enam nii hea, kui valgemas paigas kasvades. Samas mõne lähedalasuva puu võra varju ülelibisemine taimest võib pikendada pisut tradeskantsia päevast õitsemist. Täispäikeseline kasvukoht pole ka liiga hea. Lüheneb taime vegetatsiooni periood, sealhulgas õitsemisaeg ja lehestik ei pruugi püsida hea välimusega. Suurte puude lähedus pole tradeskantsiatele just rõõmuks. Ebasobivad naabrid on neile eriti just kased ja pärnad, sest need kipuvad tema toidulaua kallal liigselt maiustama (kurnavad pinnast) ja võivad kergesti jätta lillekese nälga. Madalakasvulisi puid nagu näiteks sirel, parukapuu, õunapuu ja teised ning heitlehiseid põõsaid tradeskantsia naabritena ära ei põlga. Ka tammede sügavale tungiv juurestik ei häiri tradeskantsiaid kuigivõrd, kui just puu vari väga tugev ei ole.

Andersoni tradeskantsia on suurepäraseks kaaslaseks peenrataimena paljudele püsililledele. Kasvukoha valikul tuleks aga silmas pidada, et ta ei jääks temast oluliselt kõrgemate ja tugevamakasvuliste taimede vahele peitu, kus ta võib aja jooksul känguda. Tradeskantsia lähedusse sobivad enamasti sarnaste pinnasetingimustega kohandunud püsikud, mis taluvad ka kergelt varjutatud kuni poolvarjulist kasvukohta. Sellised aiailu taimed on näiteks hostad, bergeeniad, kirju salvei, madala ja keskmisekasvulised kellukad, aed-iirised, kirbutatar, mõõl, brunnera ja paljud teised. Hästi tunneb ta end ka paljude erinevate kurereha liikide ja sortidega lähestikku kasvades. Kõrgekasvulised püsikud, nagu käokingad, leeklilled, kassinaerised, vägiheinad ja teised taolised, ei ole tradeskantsiale head naabrid. Samuti varjavad kõrgekasvulised taimed vaadet tradeskantsiatele.

Andersoni tradeskantsia kuulub nende aiailu taimede hulka, mis sobivad suurepäraselt mugavale või siis väga hõivatud aiapidajale. Ta ei nõua mingit erilist kohtlemist ega pole nõudlik taim ei pinnase ega hooldamise suhtes. Kasvuaegse hooldamise peamised võtted on umbrohu kitkumine taime lähedusest ja äraõitsenud õiejäänuste pidev eemaldamine, et turgutada üha uute ja uute õite teket. Seda viimast ei pea muidugi ilmtingimata tegema, sest võib ju lasta ka seemnetel valmida. Õitsemine võib kesta olenevalt ilmastikust, kasvukohast ja sordist vahelduva eduga isegi kuni kolm kuud. Õigesti valitud kasvukoha korral pole vajadust tradeskantsiad ka kuiva ja põuase suve korral kasta. Kui selleks aga peaks ikkagi vajadus tekkima, näiteks kohaleveetud või tõstetud pinnase puhul, siis tuleks taimi kasta õhtusel ajal, mil päikesekiired enam taimedele ei paista. See on oluline lehestiku hea väljanägemise säilitamiseks. Nimelt kipuvad lehtedel asetsevad veepiisad päikesekiiri koondama, mille tulemuseks võib olla tumedad päikesepõletuse täpid, mis kahjustavad mitte niivõrd taime, kui just lehestiku kenadust. Septembris lehestik enamasti hääbub, lakkab igasugune õitsemine ja taim siirdub talvepuhkusele.

Kirjanduse andmetel ei tohiks andersoni tradeskantsia meil eriti vastupidav olla. Isiklik pikaajaline tradeskantsia kasvatamise kogemus aga seda versiooni ei kinnita. Meie koduaias Tartumaal Ilmatsalu lähedal on sort ‘Isis’ kasvanud juba kümmekond aastat. See taim on kasvanud meil õunapuude vahel poolvarjulisel, viljaka, huumusrikka parasniiske pinnasega kasvukohal ja tundnud ennast suurepäraselt ka pärast kõiki erakorralisi sügiseid, haruldaselt külmi talvesid, ehmatavalt kaua vinduvaid kevadeid ja enneolematult põuaseid või sademeterohkeid suvesid. Just ‘Isise’ hea edenemine julgustas proovima ka teisi sorte, millest tänaseks juba mitmed on hulk aastaid meil kasvanud, jõudsalt arenenud ja kenasti talvitunud. Talvekatet oleme vahel kasutanud, kuid mitte alati. Loomulikult võib ju juhtuda, et mingi talv tuleb enneolematult karm ning tradeskantsiad hukkuvad. Loodetavasti on sinnani veel palju aega.

Andersoni tradeskantsiat on hõlbus paljundada seemnetega ja rohtsete varre- ning ladvapistikutega. Senine kasvatamise kogemus on näidanud, et need taimed annavad hõlpsasti ka isekülvi. Koduaias on mõttekas taime paljundada puhma jagamise teel kevadel. Jagamisega saab taim kiiremini “jalad alla”. Kui aga lasta erinevatel sortidel lähestikku kasvada nii, et nad saavad omavahel risttolmelda, kui võimaldada taime seemnetel valmida, siis need pudenevad taimede läheduses mullapinnale. Pinnase kobestamisega satuvad seemned mulda ja hakkavad idanema. Järgnevatel aastatel võib täheldada seemnetest tärganud noorte taimede hoogsat kasvamist. On toimunud hübridiseerumine ja tekkinud uued sordid, mille seast võib aiapidaja valida välja kaunima eksemplari ning anda sellele nime, mille võib näiteks kirja panna kujul: Tradescantia andersoniana x hyb. ‘Juku Lilleke’. Meie koduaias tekkinud hübriidid on enamasti sirelilillade kuni tumeroosade õitega ja ei erine üksteisest kuigivõrd. Sekka mõni üksik taim on kandnud ka peaaegu valgeid kuni helesiniseid õisi.