| Blogi postitused

Taas üks iludus meie blogipostis, hmm huvitav kas kohe Veenuse auks. Uurime mida põnevat ta enda kohta kõneleb.

Veenusekinga (Paphiopedilum) perekonna levila ulatub Himaalajast läbi Kagu-Aasia kuni Uus-Guinea ja Saalomoni saarteni. Paljud liigid kasvavad seal metsa all huumusrikkal pinnasel. Perekonnas leidub ka tüüpilisi pealistaimi, kelle elupaigaks on puude sammaldunud tüved või oksad. Mitmed liigid lepivad väga õhukese mullakihiga kaljudel või vulkaanilistel nõlvadel, kus päike paistab neile lagipähe ning neid räsivad tuuled-vihmad.

Perekonna teadusliku nime esimene pool Paphos on Veenuse sünnikoha nimi, teine pool pedilon tähendab väikest kingakest.

Õis meelitab tolmeldaja lõksu

Õieleht, mida teiste orhideede puhul nimetatakse huuleks, on veenusekingal muutunud väikese puukinga või põie sarnaseks. Sussikese kohal uhkelt püsti seisvat õielehte kutsutakse purjeks või lipuks.

Kaks omavahel kokkukasvanud õielehte jäävad sussi taha, kaks külgedele. Viimased on sageli märgistatud täppide, näsakeste ja karvakestega.

Selline keerukas õis on hea näide orhideede nutikusest tolmeldajate ligimeelitamisel, et neid oma huvides ära kasutada. Kingakese kannaosas on lame plaadike, mis tundub kärbsele olevat munemiseks sobiv paik. Maandumisel selgub aga ootamatult, et plaat on vastikult libe, ning õnnetu kärbes potsatab sussi sisse.

Lõksust viib välja ainult kitsas karvane rada. Seda mööda pääseda üritavale kärbsele kleepuvad aga selga õietolmu pallid. Järgmises õies oma seiklusi korrates jätab tolmeldaja õietolmu täpselt emakasuudmele ning võtab turjale uue tolmupaki.

On ka mitmeõielisi sorte

Erakordselt põnevad õied võluvad mitte ainult putukaid, vaid ka inimesi. Veenusekingad on maailmas üks kõige laialdasemalt kasvatatavaid orhideeperekondi. Aastate jooksul on aretatud tuhandeid kodus kasvatamiseks mõeldud sorte. Suuruse poolest sobivad need hästi aknalaua taimedeks ja õitsevad kaua.

Veenusekinga elegantselt kahele poole kaarduvad lehed on kas sametised või läikivad, ühtlaselt rohelised või kirkalt mustrilised. Õisi on varre otsas üks või kaks.

Kuid on aretatud ka mitmeõielisi veenusekingi, kellel võib õisikuvarrest järgemööda tulla üle kümne õie. Need on eriti toredad sordid, sest taimedel on korraga nii õied kui pungad ja nad võivad õitseda üle aasta.

Veenusekinga õisi on erineva kuju ja suurusega, värvus varieerub valgest väga tumedani. Õitel on täppe, laike, triipe ja karvakesi. Õied püsivad taimel, aga ka vaasis mitmeid nädalaid.

Sordid kasvavad toas edukalt

Kui veenusekinga liigid tahavad looduslikele kasvukohtadele sarnaseid tingimusi (õhuniiskus 50–70%, temperatuur 13–35°, valgus 12 000–20 000 luksi), siis sordid saavad tubastes tingimustes hästi hakkama.

Kasvukoht olgu talvel valge, suvel veidi varjuline. Kirjulehelised hübriidid tahavad soojemat ja niiskemat paika, roheliste lehtedega jahedamat. Olulisem kui toa temperatuur on valgus, hea potisegu ning õige kastmine.

Veenusekingal puuduvad vee säilitusorganid, seepärast tuleb teda aastaringselt mõõdukalt kasta. Ta ei talu pikalt kuivana olemist, kuid ka liigniiskes ja pudiks muutunud (kõdunenud või kopitanud) segus hukkuvad juured kiiresti.

Lehekodarik võib siiski veel tükk aega näida elujõuline ja kena ning miski ei anna märku, et juured on saanud juba pöördumatult kahjustada. Juurteta taimest uuesti asja saada on keeruline, see nõuab häid tingimusi ja tundlikku kätt.

Kasvujõus taime väetage märtsist novembrini üks kord kuus või iga kolmanda-neljanda kastmise ajal orhideeväetisega. Väetamiste vahel tuleb kindlasti kasta puhta veega, et liigne väetis juuri ei kahjustaks.

Õues suvitamine mõjub hästi

Veenuseking istutage ümber kas igal aastal või üle aasta. Kasutage orhideemulda. Võtke taim potist välja. Lõigake ära kõik surnud juured.

Uue poti suurus valige juurte järgi. Kui juuri pole sugugi alles jäänud, võiks ka lehti veidi lühemaks kärpida, et vähendada aurustumise pinda. Kindlasti võtke siis eelmisest väiksem pott.

Veenusekinga õisi kandnud lehekodarik sureb pärast õitsemist ajapikku ära. Pruuniks muutunud vanad lehed võib ära lõigata, samuti kuivanud õisikuvarre. Varre alusel hakkab kasvama üks või mitu uut võsu, mis täiskasvanuks saades lähevad õitsema.

Veenusekinga saab kodus paljundada istutamise ajal puhmikuid jagades. Samas on suuremad taimed efektsemad ning õisi on rikkalikumalt.

Suveks võib veenusekinga viia välja või tõsta rõdule päikese eest varjatud kohta. Suve õues veetnud taimed on tugevamad ja õitsevad paremini.

Huvitava õiekujuga maapinnal kasvavad orhideed. Väga dekoratiivsed kauakestvad õied, need on erinevat tooni pruunid, rohelised, kollased, valged, oranžid, purpursed. Lihtne kasvatada, nad õitsevad mitu korda aastas. Sobib tavaline toatemperatuur +18°C-+24°C, talub kuni +15°C. Meeldib valge kasvukoht, ent vältida teravat otsest päikest.

Pärinevad Indiast, Kagu-Aasiast, Uus-Gineast, Filipiinidelt. Palju hübriide.
Kasta korrapäraselt, sooja pehme veega. Jälgida, et substraat ei kuivaks kahe kastmise vahel täielikult läbi. Parim on alt kastmine. Selleks asetada pott veega täidetud alusele seniks, kuni õhumulle enam ei tule ja muld on läbi vettinud. Liigne vesi lasta ära valguda enne ümbrispotti tagasi panemist. Talvel kasta harvem. Meeldib toasooja veega piserdamine. Väetada orhidee väetisega 1 kord kuus. Istutada ümber igal kevadel number suuremasse potti.

 Kui enamasti on veenusekingadel vaid üks-kaks õit, siis ’Pinocchio’ nime kandev sort on hea hoolduse korral võimeline poolteist kuni kaks aastat iga kuu kasvatama uue õie, mille tulemusena võib õievars olla ligi poolteist meetrit pikk.

Ja lugemist jätkub kauemaks.