Taas huvitav taim, mida ei teagi. Juba nimi on selline omapärane, uurime lähemalt!

Takispuid ehk diervillasid (Diervilla) on perekonnas vaid kaks-kolm liiki. Nad on heitlehised madalad põõsad Põhja-Ameerika idaosast. Takispuu on kuslapuuliste (Caprifoliaceae) sugukonna taim nagu ka harakkuljus, lumimari, abeelia, veigela jt. Tal on väikesed kahehuulelised kollased õied, mis puhkevad juunis, juulis või augustis. Haigusi ja kahjureid esineb harva.

Ameerikas istutatakse takispuud tuulekande ja liikuva liiva takistamiseks nõlvadele, orgudesse ja väheviljaka pinnasega kohtadesse. Tiheda ja madala põõsana kasvab takispuu hästi ka suuremate puude all. Taim paljuneb peamiselt vegetatiivselt stoolonite ehk võsundite abil. Kanada takispuu, oja-takispuu ja teravalehine takispuu kasvavad 1–1,5 m kõrguseks ja neid on sobilik istutada üksikpõõsana, vabakujulise madala hekina, rühmana murusse või teede äärde. Takispuu sobib ka parkidesse ja haljasaladele, kuid on meil veel vähe kasutamist leidnud.

Eestis müüakse ka takispuu sorte. Teravalehise takispuu kuni 1,5 m kõrguse sordi „Dise” lehestik on pronksjas ja kuldkollased õied puhkevad juulis ja augustis.

Kanada diervilla (Diervilla lonicera) Kuni 1(1,5) m kõrguseks kasvav põõsas pärineb Põhja-Ameerika idaosast, kasvades piki jõeorge ja kivistel nõlvadel. Võrsed noorelt paljad või lühikarvased, ümarad, kuni nõrgalt neljanurgelised. Lehed pikliklantsetjad kuni munajad 4…16 x 2…8 cm, pikalt teritunud tipuga, südaja, ümara või laikiilja alusega, saagja- ning tihedalt ripsmelise leheservaga, pealt paljad, rohelised, alt sinakad ja roodudelt veidi karvased, leheroots kuni 0,5 cm pikk, puhkedes veidi pronksjad. Õied rohekaskollased, 3…5 kaupa tipmistes õisikutes, puhkevad juunis. Viljadeks on paljuseemneline kuni 8 mm pikkune paljas, raskestiavanev kupar. Tegemist on põõsaga, milline on teenimatult jäänud haljastajate vaateväljast välja. Täiesti külmakindel, tublisti juurevõsusid moodustav, linnatingimusi, kuivust ja autode heitgaase taluv põõsas. On väga sobiv liik liiklusringide haljastamiseks, olles äärmiselt vastupidav. Talub hästi ka poolvarju ja tagasilõikust. Sordid: ’Dilon’ – veelgi paremad kasvuomadused äärmusoludes kui põhiliigil.

Ojadiervilla (Diervilla rivularis) Kuni 2 m kõrguseks kasvav suvehaljas põõsas on pärit USA N-Karoliina, Tennessii ja Georgia osariikidest, kasvades ojade ja jõgede kaldavõsastikes. Võrsed ümarad, noorelt tihekarvased. Lehed munajad kuni piklik-lantsetjad, 3…8 x 1,5…5 cm, teritunud tipu ja südaja alusega, kahelisaagja leheservaga, mõlemalt küljelt hallikarvased, leheroots väga lühike. Õied sidrunkollased, punaka varjundiga, puhkevad suve keskel. Pealt karvane paljuseemneline kupar, kuni 6 mm pikk. Sobiv liik haljastuses kasutada parkide ja haljasalade niiskemates kohtades, tiikide, ojade, kraavide ja kanalite kaldaaladel. Sordid: ’Morton’ – vähem kui meetrikõrguseks jääv tihedavõrseline põõsake.

Teravalehine diervilla (Diervilla sessilifolia) Kuni 1,5 m kõrguseks kasvav põõsas pärineb USA idaosa mäestikumetsadest, samast piirkonnast nagu eelmine liikki. Võrsed noorelt neljakandilised, paljad või väga lühidalt karvased. Lehed munajaslantsetjad, 6…15 x 3…8 cm, pikalt teritunud tipu ja südaja kuni ümara alusega, teravsaagja servaga, istuvad või väga lühirootsulised. Õied väävelkollased, 3…7 kaupa, tipmistes pööristes või kännastes. Vili kuni 12 mm pikkune kupar. Kasutamine ja nõudlus kasvutingimuste suhtes samad kui eelmistel liikidel, praegu esineb vaid üksikutes dendroloogilistes kollektsioonides, kuid vääriks enamat. Sordid: ’Butterfly’, ’Dise’.

Taas üleskutse jagage meiega oma kogemusi ja pilte!