Kastanimune peaksime me kõik teadma, aga vaatame kas saame midagi uut ka teda veel.

Teiste nimedega: kastanipuu, taanipuu, okasõunapuu ja kastanje.

Kes ei tunneks meie tavalist kastanipuud! Kõik on mänginud tema mõnusate munakujuliste seemnetega. Botaanikud ütlevad aga, et päris kastan kasvab hoopis soojemas kliimas, tema viljad on söödavad ja lehed lihtlehed. Meie puu õige nimi on hoopis hobukastan. Tema liitlehed, meenutavad veidi inimese laialiaetud sõrmedega kätt. Siiski on tema “käelaba” praktiliselt olematu, “sõrmed” palju laiemad, ning tavaliselt on neid lehekesi ühel suurel liitlehel seitse, seega kaks rohkem kui inimese käel sõrmi.

Harilik hobukastan on kuni 25 m kõrgune puu. Puhkemata kevadised pungad on kleepuvad. Suured, sõrmjad, 5–7 lehekesega liitlehed on vastakud ja pikarootsulised. Lehekeste serv on ebaühtlaselt saagjas.

Õied koonduvad suurteks, kuni 30 cm pikkusteks püstisteks õisikuteks, mida nimetatakse türssideks. Valgete, punakate täppidega õite kroonlehtede servad on narmastunud. Õitseb mais–juunis.

Viljaks on ogaline, kerajas kupar, mis avaneb kolmeks osaks. Kupras leidub 1–3 suurt, kastanimunaks kutsutavat seemet.

Head mängumunad on puu all vaid sügisel. Neist saab teha huvitavaid loomakesi, ehitada terveid linnu. Kuid aednikud hindavad hobukastanit eelkõige kauni lehestiku ja eriti kevadiste suurte õisikute tõttu. Need valged õisikud katavad terve puu. Nii paistab hobukastan eemalt vaadates kevade lõpuks küünaldega ehitud jõulupuuna. Kui aga julgus kokku võtta ja seda imepuud lähemalt uudistama minna, siis ei pea kahetsema. Tema õied ei olegi lihtsalt valged. Neil on sees ka kollast ja punast. On leitud, et õitsemise algul on kollast rohkem ja aegamööda muutub see punakaks. Ka õie kuju on huvitav. Tal on näha erineva suurusega ripsmelisi kroonlehti, millede vahelt ulatuvad välja pikad tolmukate niidid. Pikad peavad need olema seepärast, et õietolm ikka kindlasti ühest õiest teistesse saaks. Kui seda ei juhtuks, siis ei tuleks ka “kastanimune”. Usinate putukate tolmeldamistöö ei jää tasustamata. Nad saavad rikkaliku nektarikoorma. Kevadel võib hobukastanipuu ümber näha sumisemas sadu mesilasi.

Kuid ka tohtrite hulgas on hobukastan hinnatud. Nad on valmistanud temast arvukaid rohtusid väga paljude tõbede vastu. Kõige rohkem on kasutatud seemneid reuma, köha ja veresoonte laienemise puhul. Õitest tehtud teed on kasutatud kinnistina, koort aga seedetegevuse ergutamiseks ning köhavastase vahendina. Koorest tehtud keedisega on ravitud paiseid. Arstid on hobukastanit kasutanud veel paljude rohtude valmistamisel, mis aitavad igasuguste keeruliste nimedega haiguste puhul.

Kuid “kastanimune” otsides ja kogudes peab teadma, et neid ümbritsev roheline ogaline kest on mürgine. Seetõttu tuleb jälgida, et väikesed lapsed seda suhu ei paneks. Võib tekkida põletik maos ja sooles, või valguvad silmapupillid laiaks ning häirub nägemine. Seega: hobukastani pruune seemneid oma rohelisest kestast vabastades ei tohi appi võtta hambaid.

Kasutatud on ka hobukastani kerget pehmet puitu, mis poleerides jääb väga kaunis. Sellest on tehtud mööblit, vineeri või lihtsalt väikeseid iluesemeid.

Lõpetuseks märkigem, et hobukastani päris kodumaa on hoopis Vahemeremaades. Eestisse on ta ilupuuna sisse toodud XVIII sajandil. Kuigi meie kliima näib hobukastanile sobivat, on enamik kastanipuid parkidesse ja aedadesse istutatud. Kastanimunast hakkab uus puu harva kasvama, vaid soojal kevadel ja tuultest varjatud kohtades.

Meie kliimas enamasti kastanimunadest ei saa uut puud, aga kes soovib võib katsetada!