Jalakas no on alles huvitav puu, antud pildil on nagu varjualune tekkinud, uurime mida ta enda kohta veel kõneleb!

Teiste nimedega: jalak, jallai, jalapuu ja raid.

Jalakas on väga sarnane künnapuuga. Oksad on mõlemal looklevad, tüvi tume, lehed suured. Kuid tähelepanelikult vaadates võib märgata ka erinevusi. Jalaka võrsed on ka suve teisel poolel tihedalt pehmete karvadega kaetud, siis kui künnapuu oksad on juba siledad ja läikivad. Selle tunnuse järgi on neil hea ka talvel vahet teha. Kuid suvel piisab lihtsalt nende lehtede katsumisest. Jalaka lehed on nii pealt kui alt karedakarvalised. Seda on tunda, kui käega õrnalt tõmmata lehe tipust rootsu poole. Künnapuu lehed on peaaegu siledad. Ning vana metsameeste tarkus: jalakal on jalad all. See tähendab, et suur osa jalaka lehe külgroodudest haruneb enne leheservani jõudmist. Kevadel aprillikuus on jalakas õisi täis. Needki on veidi erinevad künnapuu omadest. Nimelt algul õied ja hiljem viljad on harilikul jalakal künnapuust lühema rootsu küljes. Suure lendtiivaga viljad ise aga on harilikul jalakal suuremad kui teistel jalakaliikidel.

Jalakas on suur puu laia ja aukartustäratava võraga. Pargipuuna on ta väga hinnatud. Plusspunkte annavad juurde veel kaunid kollased lehed sügisel ja see, et ta lubab end väga hästi kääride abil vormida. Nii võib jalakast kasvatada väga kõrge elavmüüri. Jalaka lehed asetsevad omapäraselt: lehed paigutunud nii, et neile langeks võimalikult palju valgust. Nii moodustub mosaiikpilt, millest ülevalt läbi vaadates maad ei paista. Seega on jalaka all alati vilu. Vihma ajal on ta aga asendamatu vihmavari. Kuna teda aga palju haljastuses kasutatakse, siis on loomulik, et on aretatud ka mitmeid iluvorme. Nende seas on ka leinavorm, mis näeb välja kui tõeline vihmavari. Harilikku jalakat istutatakse nii üksikpuuna, rühmiti, kui ka alleena ja kõrge hekina.

Pargis on jalakas küll üks tavaline puu, kuid meie metsades see nii enam ei ole. Põhjuseid on mitmeid: jalakale sobivad viljakamad kasvukohad on enamasti üles haritud, kliima on jahedam kui aastatuhandete eest ning eks teda ole ka usinasti raiutud. Jalaka puit on väga heade omadustega. See ei ole küll nii raskesti lõhestatav kui künnapuu oma, kuid väga kõva, sitke ja raske sellegipoolest. Ka temast on tehtud kaunist mööblit ning masinate puitosasid. Jalaka koore alumisest osast, niinest, on punutud vastupidavaid korve. Nagu on lood künnapuuga, nii ka jalakaga. Väärtuslik puit on metsast välja toodud, kuid uued jalakad kasvada ei taha. Lisaks kõigele on jalaka seemned küllaltki raskesti idanevad. Need valmivad küll juba juunikuus, kuid üksikud noored puukesed ilmuvad mullapinnale alles järgmisel kevadel. Siiski on ta meie niisketes viljakates metsades veidi tavalisem kui künnapuu. Teda pole ka viimasest erinevalt looduskaitse alla võetud.

Harilik jalakas (U. glabra) 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehiste segametsade koosseisus. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8…..20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga ümbritsetud. Kõrgeim puu kasvab Viljandimaal Heimtali ürgorus ja jämedaim puu Võrumaal Viitka külas. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Sorte on mitmeid ‘Camperdownii’– poolkerajas, vihmavarjutaolise võraga, kõrgus oleneb puu pookimiskõrgusest; ‘Crispa’– lehed kitsad, hambad kõverdunud, kräsulised; ‘Exoniensis’– püramiidse võraga, lehed lühemad, ebakorrapäraselt saagjas, tipust kortsus, lehed keerdunud ümber võrse; ‘Lutescens’– kevadel ja suvel kollane lehestik.

Künnapuu (U. laevis) 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuuenamusega puistute koosseisus. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane. Eesti kõrgem puu kasvab Pärnumaal, Tali vallas, suurima diameetriga puu Jõgevamaal, Pala vallas, Lümati külas. Haljastuses kasutatakse pargi- ja alleepuuna, dekoratiivne sügisese lehevärvuse tõttu.

Lisaks kodumaistele liikidele kohtame haljastuses põldjalakat (U. minor), milline kasvab mõnekümne meetrise puuna meil mitmel pool. Lehed väiksemad eelmistest liikidest 4…10 cm pikad, alt valkjate karvatuttidega roodudel. Rohkem kohtab meil korgijalakat (U. minor var. suberosa), milline erineb põhiliigist hallika sügavrõmelise liistakulise korba (korgi) poolest, ka peenemad oksad on korgiga kaetud. Ameerika jalakas (U. americana) on Põhja-Ameerika ida- ja keskosa metsapuu. Iseloomulikuks omaduseks on suuremate puude tüvedel kasvavad võsud. Meil esineb veel madalat jalakat (U. pumila) ja inglise jalakat (U. procera), millistest esimene on pärit Kaug-Idast ja teine liik Euroopast.

Laialdane on see jalakate sortiment, milline teil aias kasvab!