Taas üksokaspuu, mis leiab kasutust floristikas ja mujal.

Teiste nimedega: juhapuu, jahupuu, kodarapuu ja taksus.

Jugapuu on Eesti üks kaunimaid puid. Tihti võib jääda seisma, et imetleda tema tumerohelist läikivat okkakuube. See puu kaunistab tihti iluaedasid ja hauakalmusid. Eesti looduses leidub jugapuud harva ja seepärast on ta võetud looduskaitse alla. Kohad, kus seda hävimisohus liiki veel leida võib, on eelkõige Saaremaal ja Hiiumaal. Ta kasvab peamiselt tihedate kuuse-segametsade varjus.

Haljasaladel võib jugapuud kohata sageli lausa päikese käes: seegi pole talle vastumeelt, kui vaid keskkond elu jooksul väga palju ei muutu. Mis tema levikut aga piirab ja pargipuidki tihti madalamaks võtab, on talvekülm.

Sügiseti kaunistavad jugapuud punased käbid. Botaanikud nimetavad neid marikäbideks. Sellised eredavärvilised kaunid mahlakad käbid kutsuvad end sööma. Kuid nagu looduses sageli, on need kõige ilusamad asjad kõige ohtlikumad. Nii on lugu ka jugapuuga. Kui mõni metsloom sööb jugapuu marju, siis ta enamasti hukkub. Nii on ka inimestega. Inimesel algavad mürgistusnähud oksendamise ja väljakannatamatu kõhuvaluga, järgnevad kõulahtisus, peapööritus ja silmapupillide laienemine. Lõpuks kaotab inimene teadvuse. Mürgistus ilmneb paar tundi peale marikäbide söömist ning ilma vahelesegamiseta saabub surm. Esmaabiks tuleb kannatanule kiiresti anda veega purustatud sütt.

Marikäbid ei ole tegelikult tervenisti mürgised. Punane lihakas kest mürgise seemne ümber on magusa maitsega ja söödav. Kuna aga on alati oht, et suhu satub ka mõni seeme, siis ei tohi jugapuu marikäbisid süüa. Teadma peab veel seda, et ka puu võrsed, okkad ja koor on väga mürgised, puit vähem.

Jugapuu on meie metsade üks väärtuslikumaid puid. Tema puit on pruunikaspunane nagu lõunamaa väärispuudel, läikiv, tihe ja hästi töödeldav ning mädanemisele väga vastupidav. Seetõttu on ta eelkõige puidukunstnike meelismaterjal. Temast on valmistatud rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid. Jugapuud saab väga hästi pügada ja enda tahtmise järgi kohandada, samuti pole ta tundlik linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes. Need omadused teevad temast väga hea pargipuu.

Lõpuks ei saa mainimata jätta veel seda, et jugapuu ei ole mitte ainult Eesti kõige pikema eaga puu, vaid maailma üks vanimaks kasvavaid puid üldse. Jugapuu võib elada kuni 4000 aastaseks. Seejuures võib tema tüve läbimõõt olla üle pooleteise meetri ja kõrguski üle kolmekümne meetri. Huvitav on seegi, et jugapuu on meil ainuke ilma vaiguta okaspuu.

Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis-aprillis ning viljad valmivad septembris-oktoobris. Jugapuu viljad, marikäbid, on küpsena punased. Seemned on väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine. Jugapuu paljuneb kergesti ka pistokstest. Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks.

Jugapuud paljundavad sageli linnud, süües nende vilju. Linnu pugus seemned ei seedu ja on pärast täiesti idanemisvõimelised.

Harilik jugapuu on levinud Loode-Aafrikast üle Euroopa ja Väike-Aasia Kaukasuse ja Põhja-Iraanini. Kesk-Euroopas kasvab ta mägedes kõrgusel kuni umbes 1500 m. Eestis kasvab jugapuu Lääne-Eestis, peamiselt Hiiumaal ja Saaremaal. Nõnda on jugapuu üks neljast looduslikult kasvavast okaspuuliigist männi, kuuse ja kadaka kõrval.

Hävimisohus liigina on ta looduskaitse all (II kategooria).

Jugapuu valiti 2008. aastal Eesti aasta puuks.

 Sorte on aretatud väga palju, mainida võiks:  ‘Fastigiata’ – madal sammasjas, tumeroheliste okastega sort; ‘Semperaurea’ – kuni 2 m kõrgune püstine kollaste okastega põõsas; ‘Summergold’ – suvel kollaste ja talvel roheliste okastega madal poolroomav põõsas; ’Adpressa Variegata’; ’Amershoof’; ’Aurea-Gruppe’; ’Dovastoniana’; ’Dovastoniana Aurea’; ’Elegantissima’; ’Fastigiata Aureomarginata’; ’Fructo Luteo’ (’Lutea’) ; ’Nutans’; ’Repandens’; ’Repens Aurea’; ’Standishii’. 

Ida-jugapuu (T. cuspidáta) Nagu ütleb nimetus on ida-jugapuu pärit Kaug-Idast, Jaapanist ja palju külmakindlam meie harilikust jugapuust. Madalamad 10…20 m kõrgused puud või kõrged põõsad. Kasv samuti aeglane ja liik väga varjutaluv. Võrsed noorelt rohelised, võrdlemisi tugevad. Pungad silmapaistmatud, helerohelised, koonusjad. Okkad tugevad, paksud, sirpjalt kõverdunud teravatipulised, pealt tumerohelised, alt veidi kollakamad. Vili väiksem kui harilikul jugapuul ja pooles pikkuses kaetud seemnerüüga. Seemned valmivad ka meil. Sordid: ‘Aurescens’ – kuni 1,5 m kõrgune tihe põõsas, noored okkad kollased, hiljem rohekaskollased; ‘Minima’ – aeglase kasvuga, ebakorrapärase kujuga kerajas kääbus.

Milline väärispuu kasvab meie seas, hoiame siis seda!