Millised kaunid pohlamarjad aga ei ole pohl 😉

Teiste nimedega: leeske mari, linnumari, seapohlad ja tuhkpohlad.

Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda leesikas.

Leesikas on üks tuntumaid ravimtaimi erituselundite mitmesuguste haiguste puhul. Näiteks aitab leesikalehetee hästi neerupõletiku või sapikivitõve puhul ning aitab suurendada uriinieritust. Vahest vaid pohlalehed suudavad nende omaduste poolest leesikaga võistelda. Kuna leesika lehed on paksud ja nahkjad, siis ei tule neist toimeained kergesti välja. Seetõttu tuleb leesikaleheteed keeta viis minutit ja jooma hakata alles siis kui ta on jahtumiseni tõmmanud. Selle tugeva ravimi tarvitamisel on omad ohud. Kui teda palju tarvitada, võib tekkida valu neerudes, osa neerusoonekestest võib isegi ummistuda. Selline kõrvalnähtus on tingitud parkainetest. Seetõttu tohib leesikateed ka täiskasvanud inimene juua vaid ühe klaasi päevas. Sobilik oleks kolmandik klaasi kolm korda päevas. Tee valmistamiseks võetakse ühe klaasi kohta teelusikatäis kuiv lehti. Parkained on aga head naha parkimiseks.

Leesikalehti kogudes on väga kerge taimele liiga teha. Leesikas kasvab maadmööda roomava kääbuspõõsana. Tema varred algavad ühest kohast ja lähevad laiali igasse suunda, ise pidevalt rohkesti harunedes. Kõikjal tekivad vartele alla ka uued juured. Vahel võib ühe taimepadja läbimõõt ulatuda paari meetrini. Sellistel suurtel taimedel tuleb lõigata varred poole pikkuse pealt läbi ja siis läbilõigatud varreotsad üles kiskuda. Taimi ei tohi juurtega välja tõmmata. Harude maharaiumine ei pidurda leesikapõõsa kasvu. Niimoodi toimides taastub põõsas endisel kujul viie aastaga ja siis võime teda uuesti samasse kohta koguma minna. Kogutud varred tuleb puhastada prahist ja kõlbmatutest lehtedest ning siis vilusse kuivama panna. Hiljem tuleb lehed vartelt maha tõmmata ja teematerjal ongi valmis.

Leesikal on ka ilusad punased marjad, mis meenutavad pohla omi. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Enamasti nad inimestele ei meeldi, kuid vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Saadud jahust valmistatud körti nimetati aga kamaks ja see oli igati väärtuslik lauakate. Leesikamarjad on üks meelistoit karudele, seetõttu on leesika rahvapäraste nimede eesnimeks sageli liide karu-. 

Ka ülejäänud osa taimest sarnaneb pohlaga ja paljud ei teegi neil ilma marju maitsmata vahet. Kuid neil on siiski olulisi erinevusi. Nimelt ei ole pohl kunagi roomavate vartega. Teiseks on neil erinevad lehed. Pohla lehe alus on ümardunud, leesikal aga pikalt ühtlaselt kiilukujuliseks rootsuks ahenev.

Leesikat võib kasvatada ka ilutaimena. Hästi sobib ta kallakute kaunistamiseks. Ilusad on nii tema sügisesed marjad kui tihedalt varsi katvad lehed. Kevadel lisavad ilu ka õiekobarad. Need õied tolmlevad parema meelega putukate abil, kuid vajadusel võivad ka end ise tolmeldada. Selline asi on võimalik seetõttu, et emakas ja tolmukad valmivad ühel ajal.

Mitmeaastane ühekojaline kääbuspõõsas igihalja maadligi roomava varrega. Taime pikkus on kuni 1,8 m, kuid maapinnast tõuseb vaid 10¼40 cm kõrgusele. Õiekate on kaheli ja viietine. Tupp on püsiv, värvuselt punane ja valgete kilejate servadega. Kroon on kellukjas, kokkukasvanud kroonlehtedega, värvuselt roosa või valge, seest karvane ja variseb pärast õitsemist. Tolmukad paistavad silma pikkade harunevate jätkete tõttu. Õied asuvad 3¼10-kaupa tipmistes rippuvates kobarates kuni 5 mm pikkustel raagudel. Õitseb mais. Putuktolmleja, kuid võimalik on ka isetolmlemine.

Marjataoline lihakas luuvili on viie seemnega ja läbimõõdus 5¼8 (10) mm. Vili on värvuselt helepunane ja läikiv, maitselt jahukas, kuid söödav. Paksud nahkjad, kujult ümara tipu ja sujuvalt aheneva alusega äraspidimunajad, terveservalised lihtlehed. Lehtede pikkus on 1¼3 cm, laius 0,4¼1 cm. Pealt on lehed läikivad ja tumerohelised, alt heledamad valkjas- või vahel kollakasrohelised ning hästi esiletungivate roodudega ja lühikese rootsuga (2¼5 mm). Tavaliselt on lehed kaheaastased, asetsevad varrel tihedalt ning vahelduvalt. Varred on puitunud, harunevad tugevasti ja roomavad mööda maapinda radiaalselt juurekaelast eemaldudes. Nende koor on tumepruun ja pikkus 0,1¼1,8 m.

Juurestik on keskmiselt arenenud. Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomiharudega. Levinud põhjapoolkeral ümber pooluse metsatundras ja metsavööndis, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Eestis hajusalt. Kasvab puhmarindes nõmme-, loo- ja palumetsas ning padjanditena liivaaladel, sageli nõlvadel. Valguslembene ja hea kuivataluvusega.

Nüüd sai küll juttu kauemaks, aga mis seal ikka saime ka taas taregmaks!