Harilik maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis). Rahvapäraste nimetuste hulgas on piibeleht, lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas.
Maikellukese levila on Aasia ja Põhja-Ameerika parasvööde ning peaaegu kogu Euroopa, sealhulgas Eesti.
Ta kasvab sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikes, metsaservadel, jõekallastel, puisniitudel, pärisniitudel, laanemetsades, lodumetsades, vähem loometsades, palumetsades ja salumetsades.
Maikelluke on kevadistest lilledest paljude inimeste lemmik. Sellest räägivad ka mitmed kuulsate inimeste mälestused, muusikud on oma tunded tema vastu pannud heliteostesse. Armastatust inimeste hulgas näitavad maikellukese arvukad rahvapärased nimed, vaid vähestel taimedel on neid rohkem. Põhjuseid selleks on mitmeid. Esmalt on ta muidugi väga ilus. Pikad ühekülgsed lumivalged õiekobarad väikeste armsate kellukakujuliste õitega sügavrohelisel taustal ei jäta kedagi külmaks. Teiseks on tal kaugelt tuntav väga tugev ja meeldiv lõhn. See lõhn on nii vapustav, et on rajatud peaaegu et parfümeeria eriharu, mis on spetsialiseerunud just maikellukese lõhnadele. Toodetakse seepe, lõhnaõlisid, sampoone, kreeme ja veel palju muudki.
Kõik see ilu ja meeldiv lõhn ei ole aga inimese jaoks mõeldud, vaid ikka lillele endale. Nii meelitab piibeleht kohale putukaid, kes tolmeldavad tema õisi. Vastutasuks saavad külalised rikkalikult nektarit. Seepeale hakkavad viljades arenema seemned. Punakasoranz mari paistab isegi suurte lehtede varjust paljudele silma. Nii langeb ta pea alati saagiks mõnele metsaasukale või ka kellelegi kaugemalt. Kuid seemnete abil levimine on liiga raske ja ebakindel. Maikellukese peamiseks levimisviisiks on saanud hoopis risoomi abil levimine. Risoom on maa-alune võsu, sellel on olemas nii lehekesed kui juured. Igal aastal kasvab risoom vaksa võrra pikemaks. Suurema osa aastast elabki maikelluke maa all. Vaid mõneks kuuks tulevad lehed maapinnale. Kui paljastada tema maapinnalähedane risoom, siis võib imestusega näha, et sada või rohkemgi lehepaari võib kuuluda ühele taimele. Lehepaari alusel on aga risoomi püstine osa. Sellelt võime välja lugeda palju huvitavat taime elu kohta. Kõigepealt näeme pisikesi ringikesi ümber varre. Neid moodustub igal aastal üks, nii et nende järgi saame määrata piibelehe vanust. Vahel võib olla õitsev vars mitukümmend aastat vana! Tavaliste ringide vahel võib näha aga kumeraid ringikesi: need näitavad õitsemisaastaid.
Maikelluke on juba ammust ajast tuntud tugevatoimeline ravimtaim. Kunagi kasutati teda koos inimese peenestatud pealuu või põdrasarvedega langetõve vastu. Praegu tehakse aga rahvameditsiinis lehtede kompressi silmapõletike korral. Keedis aitab palaviku korral. Kange ja tugevatoimeline on südamerohuna kogu taim, eriti aga õied. Nii tehakse temast südamerohtusid ka teaduslikus meditsiinis. Kuid igaüks peab teadma, et maikellukese kõik osad, eriti aga marjad ja seemned on väga mürgised. Raskematel juhtudel võib mürgistus lõppeda isegi surmaga. Seetõttu ei tohi ilma arsti ettekirjutuseta maikellukeserohtusid seespidiselt kasutada.
Praegu on just sobiv hetk minna metsadesse seda imekaunist ja lõhnavat lille otsima. Tehke ikka meile pilte ja kirjutage oma lugusid!