
Nii paljudele tuntud suurepärane maitsetaim, aga leiab ka kasutust lillemaailmas!
Harilik rosmariin (Rosmarinus officinalis) on huulõieliste sugukonda rosmariini perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsaliik. Tavakeeles nimetatakse taime rosmariiniks.
Ros marinus tähendab mere kastet. Rosmariin oli antiikajal sõpruse, ustavuse ja mäletamise ning mälestamise sümboliks. Alkeemikud on pidanud rosmariini tarkade kivi sarnaseks “taimekiviks” ehk kõikeravivaks ravimiks.
Harilik rosmariin pärineb tõenäoliselt Vahemere maadest. Tänapäeval kasvatatakse taime Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal, Itaalias, Portugalis, Kreekas, Marokos, Tuneesias ja Suurbritannias.
Eestis kasvatatakse rosmariini peamiselt üheaastase taimena, sest tihti ei ela ta talve üle.
Hariliku rosmariini võrsed on tihedalt lehistunud. Lehed asetsevad vastakuti, on pealt tumerohelised ja nahkjad ning alt valgeviltjad. Õite värvus varieerub kahvatusinisest kuni lillakani. Nende ülahuul on harilikult kahehõlmaline, alahuul kolmehõlmaline.
Rosmariini sobib Eesti kliimaoludes kasvatada potitaimena toas, suveks (augusti lõpuni) võib istutada välja tuulevaiksesse kohta. Rosmariin oli juba iidsetel aegadel populaarne eeterlike õlide rikas taim. Kreeklased pühendasid ta jumalanna Veenusele. Usuti, et rosmariin teeb inimese lõbusaks ja õnnelikuks, vabastab halbadest unenägudest ja säilitab noorust. Sooja kliimaga piirkondades kasvab avamaal ühel kohal kuni 20 aastat, saavutades 2 m kõrguse. Kõrgeid rosmariinipõõsaid kasvatatakse tihti hekkidena, lamanduvad vormid kasvavad aga küngastel.
“Rosmariin – väga tagasihoidlik taim, kuid seejuures väga vastupidav, – kirjutas üks tuntud aednik, – teda on raske hukutada isegi kõige halvema hoolduse korral”.
Kodus, kus kasvab rosmariin, võib harva kuulda või näha skandaale või tülisid, harvad on jämedad sõnad ja käratused. Tundub, et rosmariini kohalolek toimib inimeste äkilisusele ja pidurdamatusele soosivalt. Rosmariin ise erilist tähelepanu ei vaja. Kuid ärge imestage, kui hankides endale rosmariini põõsakese poest, ning tuues ta koju, ei kasva ega õitse põõsake Teie juures mõnda aega, ühesõnaga püsib samasugusena nagu oli ta siis, kui Te ta hankisite. Te hakkate otsima vigu ebaõiges hoolduses, asi on aga hoopis milleski muus.
Rosmariin on Veevalaja lilleke. Ta lihtsalt ei suuda esimesest silmapilgust kedagi usaldada. Ta peab kõigepealt Teiega harjuma, õppima tundma Teie iseloomu. Kui Te hakkate talle meeldima, siis kasvab ta meelsasti Teie kõrval ja õitseb peaaegu aastaringselt. Ainus, mida ta ei talu on roosid tema läheduses! Ärrituvus, mida ta sellisest naabrusest kogeb, on üle tema taluvuse. Kuna ta pole võitleja, siis ei astu ta kauni roosiga võistlusesse, vaid lihtsalt lõpetab õitsemise kuni ajani, mil Te kas tema või roosi eemaldate. Põhja regioonides on rosmariini parem kasvatada konteinertaimena. Ta on vähenõudlik, kuid vajab valgust ja soojust, ei talu järske temperatuurikõikumisi, liigniiskust, mille tagajärjel võib ta kõik lehed maha langetada. Palaval aastaajal vajab rikkalikku kastmist. Kui kastmine on ebapiisav, siis alumised lehed kolletuvad. Mulda peab kobestama ja lisama lämmastik- ja fosforväetisi. Pealtväetatakse iga kahe nädala tagant täismineraalväetistega. Fosforväetist viiakse mulda sügisel, lämmastikväetist aga kevadel. Peale selle armastab rosmariin kaltsiumi.
Kevadel, sügisel ja talvel hoitakse rosmariini jahedas toas, valges, aknalaual, suvel aga, kui on olemas aed, võib ta istutada aeda lõunapoolsele alale. Kui selline võimalus puudub, tuleb ta tõsta rõdule. Kindlasti tuleb rosmariin varakevadel ümberistutada värskesse mulda (tavaliselt iga 2 aasta tagant, kui aga juuresüsteem on tihe, siis iga aasta). Uus istutuspott peab olema pisut suurem eelmisest, ärge unustage korralikku drenaaþi. Muld peab olema viljakas, lubjarikas, hea vee läbilaskevõimega, huumusrikas, rosmariin kasvab ka kuivades liivastes ja rähkjates muldades. Arvestada tuleb sellega, et mida madalam on talvine toatemperatuur, seda rikkalikumalt rosmariin õitseb. Rosmariini kärbitakse paremaks puhmastumiseks, jättes alles 3-4 sõlmevahet eelmise aasta kasvust. Kui täiskasvanud rosmariini võrsed jäävad lehtedest paljaks, viiakse märtsis- aprillis läbi noorenduslõikus. Õisi kogutakse õitsemise perioodil (kestab 20-25 päeva). Noori võrseid lõigatakse koos õitega (kuivatatakse ja kasutatakse ravimiseks). Maksimaalse korje saab 4-5 kasvuaastal. Rosmariini paljundatakse pistikutega, seemnetega, põõsa jagamisega ja võrsikutega.
Rosmariini lehti ja noori võrseid kasutatakse värskena ja kuivatatuna kui maitseainet liha- ja köögiviljaroogade maitsestamisel. Kasutatakse lisandina teesse. Rosmariin omab toniseerivat toimet südame-veresoonkonna- ja närvisüsteemile, normaliseerib ainevahetust. Lehtedest valmistatud leotis tõstab söögiisu, on sapieritust ja kuseeritust soodustav vahend, aitab seedekulgla vaevuste korral ja hingamisorganite haiguste korral. Rosmariini vesitõmmist kasutatakse vannide võtmisel ja pesemisel neurooside ja külmetushaiguste korral.
Mitmekülgne taim, kindlasti muretsege omale koju- harmoonia on oluline osa elust!