Kohtab kindlasti paljudes aedades ja erinevas värvitoonis, kuid vaatame läehamlt!

Igihali (Vinca L.) on koerakooluliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond.

Perekonda kuulub kuus liiki, millest tuntuim on ilutaim väike igihali (Vinca minor). Neli liiki on igihaljad, rohtja igihali maapealne osa sureb talveks.

Igihaljad kasvavad Euroopas, Loode-Aafrikas ja Edela-Aasias. Nad on rohttaimed. Varred on 1–2 m pikad ja roomavad. Tavaliselt on taime kõrgus 20–70 cm. Kohtades, kus taimevars maad puudutab, võib see juurduda, mis võimaldab taimel levida. Vastakuti asetsevad lehed on 1–9 cm pikad ja 0,5–6 cm laiad, süstjad või ovaaljad.

Õied on lehterjad, lihtsad, 2,5–7 cm laiad, meenutavad floksi omi. Pikaraolised viietised lillakad, sinakad, roosad või valged õied asuvad üksikult lehekaenlas. Õiepõhja lähedal on õielehed kokku kasvanud ja moodustavad toru.

Õitseb maist septembrini. Vili on kukkurvili.

Kui me räägime esimestest kevadekuulutajatest, siis väike igihali (Vinca minor) ei kuulu kindlasti esmajärjekorras meenuvate liikide hulka, samas on tema imelist kirgast tooni sinilillades õites midagi kevadele nii iseloomulikku ja ainuomast. Angloameerika maailmas, eelkõige Briti saartel, tähistataksegi lille ingliskeelse nimega ’periwinkle’ (mitte segi ajada lõunapoolse sugulasliigiga ’red periwinkle’ või söödava teoga ’edible periwinkle’) seda määratlematut kevadise taevakarva sinise ja lilla vahepealset värvitooni.

Väike igihali on Eesti kontekstis väga vastuoluline taim. Üheltpoolt peetakse teda vaata et omaks, sest seda hajusalt naturaliseerunud võõrliiki tuntakse Eestis juba 19.sajandi algusest (esimene märge on aastast 1807; võrdluseks olgu toodud rakvere raibe, mille ametlik esmamainimine on ainult mõned aastad varasem ehk 1796) ja kuna tema levik pole teiste invasiivsete võõrliikidega (nt selle sama raipega) mitte ligilähedaseltki võrreldav, siis võib teda pidada Hollandi aedniku Piet Oudolfi vaimus hästi käituvaks võõrliigiks. Teisalt paljud botaanilised puritaanid sellega ei nõustu ja eks neilgi on omajagu õigus, sest kui väike igihali leiab endale sobiva kasvukoha, siis reeglina ta sinna kasvama ka jääb. Samas pinnase suhtes on ta äraspidi valiv ja kasvab seal, kus paljud teised liigid (nii omad kui võõrad) kasvama ei soostu. Nii leiabki teda kasvamas aedniku jaoks väga probleemses kuivas (aga ka niiskes) varjus ja seega pole ka mingi üllatus, et tegu on traditsioonilise kalmistutaimega. Pole ka ime, kui väike igihali on ammu unustatud haua viimane tähis.

Väiksest igihaljast on aretatud arvukalt varieeruva õie- ja lehevärvusega sorte, mida jätkuvalt innukalt ka Eestis näiteks ornamentaalse varjumuruna kasvatatakse. Taim on mõõdukalt mürgine.

Unustusse vajunud taimed ehk leivad taas tee meie aedadesse.