Milline kaunis nagu põõsas juba. Tegemist on kipslillega, rohkem leiab kasutust floristikas!
Kipslill on taimeperekond nelgiliste sugukonnas.
Ladinakeelse nimetuse on perekond saanud sõnadest gypso “lubi” ja philos “sõber”, kuna selle perekonna liigid kasvavad hästi lubjarikkal mullal.
Perekonda kuulub umbes 100 liiki, mille levila ulatub Vahemere maadest ja kuivadest Sise- ja Väike-Aasia aladest Euraasias, Türgi, Lõuna-Kaukaasia, Ukraina ja Põhja-Aafrikani.
Perekonda kuuluvad ühe- ja mitmeaastased rohttaimed.
Õisikud on kohevad pöörised, mis koosnevad väikestest õitest. Tupp enamasti kellukjas, viie tipmega (hambaga), tupplehed ühendatud kilejate vaheseintega. Kroonlehed valged või roosad, enamasti terved, vahel sämpunud tipuga. Õied lisakroonita.
Lehed terveservalised, lantsetjad, väikesed.
Vili ühepesaline munajas kupar, avanenult nelja hambaga. Seemned ümardunud või neerjad. 1 grammis on kuni 1200 seemet.
Eestis kasvavad liigid:
- Gypsophila muralis – müür-kipslill (harva, peamiselt Kagu-Eestis)
- Gypsophila fastigiata – kännas-kipslill (paiguti)
- Gypsophila paniculata – pööris-kipslill (ilutaim, tulnukana mereäärsetel liivaluidetel[2])
- Gypsophila elegans – kaunis kipslill (ilutaim, haruldane tulnuktaim)
Kipslill Snowflake
Väikeste valgete õitega, kaunis täidisõieline sort õitega. Kipslilled vajavad päikeselist kasvukohta ja eelistavad kerget kuivemat lubja- ja toitaineterikast mulda, kuid kasvavad ka tavalisel aiamullal. Kipslilled on pikaealised, vähenõudlikud, talvekindlad ja kuivust taluvad aiailutaimed. Taimed istutatakse kohe alalisele kasvukohale, et hiljem sügavat sammasjuurt mitte vigastada. Sügiseti, soojadel talvedel ning varakevadel tuleb jälgida, et taimede kasvukoht ei muutuks liigniiskeks – siis võib juurekael mädanema minna ning taim hävib. Õitseb juulist kuni sügiskülmadeni. Külvatakse aprillist juuni keskpaigani. Istutatakse avamaale augustis. Taime kõrgus 90 cm.
Ja võimalus pühadekuul ise kaunistada kodu!
