Minu jaoks taas midagi täiesti tundmatut, aga selleks me teemegi blogi, et aidata meil kõigil kaunid taimi kasvatada ja hiljem õisi imetleda!

Mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) on üks võluvamaid suvikust ronitaimi. Praegu on paras aeg hakata teda ette kasvatama.

Oma soojal kodumaal on mehhiko vanikkuljus igihaljas püsik, põhjamaal saab teda kahjuks vaid suvelillena kasvatada. Pole mõtet näha vaeva tema üle talve hoidmisega, lihtsam on kasvatada seemnest uued taimed.

Lopsaka kasvuga vanikkuljusest on tore kujundada püramiide, torne ja romantilisi lilleväravaid. Temast saab õitsva seina päikeselisele rõdule ja terrassile ning rohelise katte pergolale. Ilus suveliaan sobib ka suurde lilleanumasse.

Selleks et näha vanikkuljuse imelist õitsemist võimalikult pikemalt, tuleb taimed ette kasvatada. Seemnepakendite juhised soovitavad külvata juba veebruari lõpus, kuid kogemused on näidanud, et toas aknalaual võivad taimed välja istutamise ajaks kasvada liiga suureks, isegi kuni 1,5 meetri pikkuseks.

Vanikkuljus on väga külmakartlik. Välja saab ta istutada alles mai teisel poolel või juuni algul, kui öökülmaoht on möödas ja muld on jõudnud soojeneda. Liiga suureks kasvanud taimed võivad pärast istutamist pikalt põdema jääda ning õisi ei pruugi nähagi. Lisaks on nii suurt ronitaime ka väga ebamugav istutada.

Seega on paras aeg külvata märtsi lõpus või aprilli algul. Otstarbekas on panna seemned ühekaupa turbapottidesse, mida on hiljem lihtne koos taimega suurematesse pottidesse ümber tõsta. Idanemistemperatuur peab olema vähemalt 18°.

Vanikkuljus idaneb suhteliselt kaua, paar-kolm nädalat. Aga kui ta lõpuks nina mullast välja pistab, hakkab vuhinal kasvama. Soodsal suvel kasvavad väädid mitme meetri pikkuseks ning taim haruneb rohkelt. Kuna vanikkuljus muutub väga lopsakaks, jätke istutamisel taimede vahele 50–60 cm.

Ettekasvatatud taimedel saab esimesi õisi näha juulis. Kõigepealt ilmuvad lehestiku sisse heledad õiepungad. Kui tupplehed avanevad, ilmub nende seest välja veel mitte avanenud hele õie-kroon. Tupplehed jäävad seda kraena ümbritsema. Avanev õis on algul rohekasvalge, tasapisi muutub aga sirelilillaks. See tekitab petliku mulje, justkui oleks taimel mitut värvi õisi. Leidub ka sorte, mille õied muutuvad valgeks.

Kellukjad õied on suured, umbes 5 cm pikkused. Neist ulatuvad pikalt välja tolmukad. Õitsemise soodustamiseks andke taimele kaaliumirikast väetist. Põua ajal kastke kindlasti. Õisi saab nautida esimeste sügiskülmadeni.

Kaunid on ka vanikkuljuse sulgjad liitlehed, mis lõpevad tipus pika peene krussis köitraoga. Sellega on taimel end kõrgusse pürgides hea toele kinnitada. Tumerohelistest lehtedest moodustub ilusa struktuuriga tihe kate. Vanikkuljus on ilus isegi ilma õiteta.

Midagi uudset aeda katsetamiseks!