Pihlakas oma õite ja viljade hiilguses, uurime mida ta kohta veel teada saame.
Juba vanarahvas ütles, et pihlakas on kodu kaitsja, ning teati, et see puu on püha ja toob majja õnne. Pihlakat kasutatakse nii tava- kui ka alternatiivmeditsiinis. Siiski tarbime teda igapäevaelus küllaltki harva.
On roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond.
Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada isegi 15 m kõrguseks. Osa liike ei annagi puu mõõtu välja, vaid on põõsad.
Maailmas leidub üle 100 liigi, millest Eestis kasvab pärismaisena kolm.
Vanasti usuti, et maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva “nõiad” kaasas kanda pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Usuti, et maja ümber istutatud pihlakad kaitsevad maja isegi piksetabamuse eest. Pihlakas peletas pahad vaimud majast eemale ning tema küljest võetud vitsad pidid aitama lapsi sõnakuulelikuks.
Isegi pihlapuu all istumine toovat tervist, seetõttu paigutatakse nüüdki veel aiakujunduses ja linnaparkides istekohti just nimelt selle puu lähedusse või okste varju.
Pihlaka lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi, aga need puud ei ole kuigi lähedalt omavahel sugulased. Lehepungad on kohevad ja karvased. Pihlakal on suured liitlehed, mis koosnevad 11–23 lehekesest, mis paiknevad leherootsul paarikaupa ja rootsu otsas on veel üks paaritu leheke. Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad.
Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Õies on emakat ümbritsev õiepõhi arenenud õietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning need asuvad kolmes reas.
Vili on kerajas väikeste seemnetega õun, aga kuna ta on väga pisike, siis kutsutakse teda rahvasuus marjaks. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Vili sisaldab ka sorbiinhapet, millel on antiseptiline toime, samuti mikroelemente ja vitamiine: askorbiinhapet, P-vitamiini, karoteeni ja glükosiide, sealhulgas amügdaliini.
Aedpihlakas (S. domestica) on vanim kultuuristatud liik.
Maailmas leidub üle 100 pihlakaliigi. Täpset liikide arvu on raske kindlaks teha, kuna pihlakas hübridiseerub väga kergesti. Peale selle on pihlakatel palju alamliike. Viimasel ajal on hakatud pihlaka perekonda mõnevõrra kitsamalt tõlgendama, nii et osa alamperekondi on omaette perekondadeks tõstetud.
Kogu perekonnale on väga iseloomulikud liikidevahelised hübriidid, isegi nende liikide vahel, mis kuuluvad eri alamperekondadesse. Hübriididele on omane apomiksis ehk viljade arenemine ilma viljastumiseta. Niisuguste viljade seemned annavad emastaime täpseid koopiaid ehk kloone. Niisugune mittesuguline paljunemine on viinud paljude mikroliikide tekkeni.
Eestis kasvab pärismaisena kolme liiki pihlakaid:
- harilik pihlakas (Sorbus aucuparia)
- pooppuu (Sorbus intermedia)
- tuhkpihlakas (Sorbus aria)
Viimane on haruldane ja kasvab vaid Lääne-Saaremaal. Lisaks neile kasvab Eestis soome pihlakas ehk hübriidpihlakas (Sorbus ×hybrida). Soome pihlakas on hariliku pihlaka ja pooppuu hübriid. Soome pihlaka pidamine Eestis looduslikult kasvavaks liigiks on vaieldav. Siiski kasvab Lääne-Saaremaal vähemalt üks selle liigi viljuv puu.
Vanemad hariliku pihlaka teisendid on ‘Moravica’ (määripihlakas) ja ‘Rossica’ (‘Vene pihlakas’).
Ivan Mitšurin on aretanud mitmeid olulisi kaughübriide nagu ‘Granatnaja’, ‘Likernaja’ syn ‘Likjornaja’, ‘Mitšurinskaja dessertnaja’.
Pihlaka vilju võib süüa toorelt või teha moosi, kisselli, marmelaadi ja želeed. Neist saab teed ja pihlamarju ka marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Hästi passivad pihlaka viljad mõne teise, näiteks õunamoosi hulka särtsu andma.
Mitme külgset kasutust. Talvel on mõnus neid sügavast võtta ja toidu hulka lisada.