Väga huvitav taim, õis on hoopis teistmoodi. Uurime lähemalt.

Madalate lihakate rohttaimede perekond angervarreliste sugukonnast; umbes 75 liiki Aafrikas. Moodustavad laiu puhmikuid. Varred neljakandilised, lehed taandarenenud, lamedad viietised õied lõhnavad ebameeldivalt. Toalillena on tuntud kirju stapeelia (S. variegata), seda kutsutakse ka raipelilleks.

Kaugelt Aafrikast pärit stapeeliad sobivad üsna hästi nii kuiva õhuga kontoriruumi kui algaja aedniku aknalauale.

Stapeelia (Stapelia) perekonda kuulub umbes 50 liiki sukulentseid mitmeaastaseid taimi, kes kasvavad kuiva kliimaga troopilises ja subtroopilises Aafrikas. Taimeperekond sai oma nime 17 sajandil elanud arsti ja botaaniku Johannes van Stapel´i järgi. Tähekujuliste õite kauni välimuse tõttu on taim saanud rahvapärase nimetuse ordenilill ja ordenitäht, iseäraliku ja ebameeldiva lõhna tõttu kutsutakse taime ka raipelilleks (carrion flower, ingl).

Kaunite, viie-tipuliste lamedate, meritähte meenutavate õite läbimõõt võib olla olenevalt liigist kuni 25 cm. Õite värvus ja muster varieerub liigiti ja võib olla erinevates purpurpunastes toonides, sageli on õied kaetud sädelevate karvadega. Õied püsivad taimel mitu päeva, imal ja ebameeldiv, roiskuvat liha meenutav lõhn on intensiivsem õhtupoole. Õitsevad stapeeliad enamasti suve teisel poolel, sobivais tingimustes ka muul ajal ning õied ilmuvad noortel võrsetel.

Stapeeliate 10-60 cm kõrgused ogadeta varred on püstised, neljakandilised, mahlakad ja hambulised.

Toataimedena on levinumad liigid suureõieline stapeelia (S. grandiflora), kirju stapeelia (S. variegata) ja hiidstapeelia (S. gigantea).

Stapeeliaid on lihtne kasvatada, nad on vastupidavad ning ei vaja erilist poputamist.

Kasvukohaks sobib nii ida-, lääne- kui lõunasuunda avanev aknalaud, seal jagub taimele piisavalt valgust et õitseda ja säilitada nägus välimus. Liialt hämaras (näiteks põhjasuunda avaneval hämaral aknalaual) venib taim välja, muutub heleroheliseks ning õitseb vähe või üldse mitte. Kuigi stapeeliad armastavad valget kasvukohta, on nad tundlikud varakevadise ereda päikese suhtes, viimane muudab varred punakaks.

Vahele jäänud kastmiskorrad ei tee sukulentsele taimele märkimisväärset kahju, ent ülekastmine ja läbivettinud muld soodustavad mädanike teket ja taimehukku. Kastmiskordade vahel lasta mullal kuivada. Suvine kastmine on rikkalikum, talvel vaid niipalju, et lihakad varred krimpsu ei tõmbaks. Talvisel puhkeperioodil võib temperatuur olla madalam, umbes +12º C.

Väetada minimaalselt, ning selleks kasutada kaktustele ja sukulentsetele taimedele mõeldud tavalisest poole lahjemat väetiselahust.

Ümber istutatakse stapeeliaid siis, kui taim ei taha enam potti ära mahtuda, parim aeg istutamiseks on kevad. Istutusmuld valida kerge, vett hästiläbilaskev ja mitte liialt toitaineterikas. Istutusmulla võib osta poest (valida kaktustele ja sukulentsetele taimedele mõeldud istutussegu) või ise segada nt sõelutud kompostimullast ja liivast. Väikese juurekava tõttu istutatakse stapeeliad madalasse ja laia potti, liigniiske keskkonna vältimiseks tuleks poti põhja asetada drenaažikiht kergkruusast või jämedamast liivast.

Paljundatakse taime jagamise teel või varrepistikutega. Viimaste lõikamisel valida tugevamad ja jässakamad. Enne juurutamist lastakse lõikepinnal korralikult kuivada, see stimuleerib juurte teket ja ei lase pistikuil mädanema minna.

Kallid lugejad kui kellelgi kodus kasvab, siis palun jagage pilte ja lugusid oma taimest!