Kaunid kirjulehelised toataimed.

On armas värvilaik toas, ta annab sära taimeseadetesse ja on väga kaunis pinnakate talveaias.

Pitslehiku perekond on oma teadusliku nime Fittonia saanud 19. sajandi Inglismaal tuntuks saanud botaanikutest õdede Elisabeth ja Sarah Mary Fittoni auks. Eestikeelne nimi pandi ilmselt kontrastselt värvunud roodudega lehtede pitsilise mustri järgi. Mitmed rahvad tunnevad teda ka mosaiiktaimena.

Perekonnas on kaks liiki rohtseid püsikuid, pärit on need Peruu, Colombia ja Boliivia niisketest troopilistest metsadest.

Toataimena hakati harilikku pitslehikut (F. verschaffeltii) kasvatama juba 19. sajandi lõpul. Ta võlub eelkõige kaunimustriliste lehtedega, väikesed püstistes õisikutes õied on suhteliselt tagasihoidlikud.

Lisaks põhiliigile kasvatatakse ka hariliku pitslehiku hõbedavärviliste lehtedega teisendit (F. verschaffeltii var. argyroneura) ning selle väikeselehelist vormi (F. microphylla) ja sorte.

Vähenõudlik ja varju taluv

Pitslehik ei võta palju ruumi ning on suhteliselt vähenõudlik. Ta talub üsna hästi varju ega taha eredat päikest.

Kõige paremini edeneb kaunitar niiskes soojas ruumis. Isegi talvel ei tohiks kasvukoha temperatuur langeda alla 16–20 kraadi.

Suvel kastke taime rikkalikult, talvel tagasihoidlikumalt. Pitslehiku juured on üsna õrnad ja lähevad liigniiskuses kergesti mädanema, eriti kui ruum on jahe.

Noorendamine hoiab leheilu

Taim istutage ümber igal aastal. Sobib tavaline toalillemuld. Sobiva segu võib ka ise segada lehemullast, kõdusõnnikust, turbast ja liivast vahekorras 3:1:1:1. Poti põhja pange korralik drenaaž

Kuna taim on laiuva kasvuga ja mullapinnal roomates juurdub hõlpsasti võrsete sõlmekohtades, sobib ta suurepäraselt kasvama laia madalasse anumasse.

Kuna noored taimed näevad kenamad välja, uuendage oma pitslehikut paari aasta tagant. Pistikud paljundamiseks võtke kevadel.

Nii, et kes soovib rohelust erinevate värvidega tuppa tuua on see igati äge taim.