Ausalt ma olen sõnatu, milline taim!
Eriti iseäralikud on selle Mehhikost pärit eksootilise kaunitari õied. Need koosneksid otsekui kahest osast: kokkukasvanud tupplehed on nagu lillakasroosad langevarjud, mille keskelt küünitab välja mustjaspunane toruke. Viimane on kujunenud viiest kokkukasvanud kroonlehest. Täisõitsengu ajal lisandub õiele veel kolmaski korrus, kui torust hakkavad välja turritama emakasuue ja tolmukad.
Purpurvaniku õitega on väliselt kõige sarnasemad õied fuksiatel.
Oma kodumaal kasvab tume purpurvanik hõredates kuivemapoolsetes metsades. Tal on peened kolme või enama meetri kõrgusele ronivad varred. Väikesed lehed on südajad või veidi kolmnurksed.
Lehed on pisut lihakad, sest kuivast maapinnast välja pumbatud niiskus tuleb hoolikalt tallele panna. Lehed on olulised ka seetõttu, et taim kasutab leherootse ronimiseks.
Sobib nii ronima kui rippuma
Purpurvaniku rippuvad õied paistavad kõige paremini silma siis, kui panete talle toeks diagonaalsed või lausa rõhtsad toestuslatid. Taime võib panna ronima ka näiteks püstkojaks kokku seotud bambuskeppidele, seinale tõmmatud traatidele või lihtsalt traatvõrgule. Ülesronimiseks sobivad hästi ka kõrval kasvavad kõrgemad taimed.
Potis või lillekastis võib purpurvanikut kasvatada ka ripptaimena.
Õues leidke purpurvanikule tuulte eest varjatud poolvarjuline koht või selline paik, kus kõrgemad taimed keskpäevatundidel palava päikese eest kaitset pakuvad. Lauspäikese käes värvuvad lehed punakaks ning taim õitseb mõnevõrra tagasihoidlikumalt.
Muld peab olema viljakas, kuid mitte mingil juhul liiga märg.
Oma kodumaal on purpurvanik püsik ja teda on võimalik meil ületalve hoida. Sügisel lõigake taim tugedelt lahti ning tõstke pott jahedasse (u 15°) ja valgesse kohta talvituma. Kui anum on liiga suur ja te ei leia talle kohta, kasvatage võrsetippudest noored taimed ning hoidke neid uue suveni aknalaual pottides.
Kui sügisel on külmad taimest üle käinud, visake ta lihtsalt minema.
Seemnest ja ladvapistikust
Juhul kui otsustate taimed ise seemnest kasvatada, tuleb need külvata juba talve lõpul. Idanemine võtab paarikümne kraadi juures aega kahest nädalast kuuni. Pärast tõusmete tärkamist tuleb temperatuuri alandada 15–18 kraadini.
Külvi juures on üks nipp: seemneid ei tohi mullaga katta, sest need on valgusidanejad.
Kui taimehakatised on käsitsemiseks piisavalt suured, istutage need eraldi pottidesse. Kasvatage neid suhteliselt jahedas, kuid valges kohas, kuni öökülmaoht on möödunud ja saate nad õue viia.
Purpurvanikut saab paljundada ka vegetatiivselt. Selleks võtke taimelt suve algupoolel rohtsed ladvapistikud. Sellest on vaid kasu, sest taim hakkab rohkem harunema.
Purpurvaniku kasvatamine nõuab kannatlikkust ja hoolikust. Taime alg-areng on aeglane ning tõusmed hukkuvad liigniiskuses kergesti.
Eriti keeruliseks teeb asja see, et ka liigne kuivus on peaaegu sama ohtlik.
Mina olen küll põnevil, kallid rohenäpud kui kellegi aias kasvab siis jagage meiega oma kogemusi ja pilte!