Väga omapärane nimetus on antud lillel, võib lugeda välja päikest v Itaalia või kuidas kellelegi. Vaatame, mis ta meile enda kohta kõneleb.

Armsate väikeste kollaste õisikutega lamav sanvitaalia on võrdlemisi vähenõudlik suvelill.

Korvõieliste sugukonda kuuluv lamav sanvitaalia (Sanvitalia procumbens) kasvab looduslikult Mehhikos ja Guatemaalas. Jäigad varred on lamavad või veidi rippuvad ja tugevasti harunenud, väikesed rohelised lehed on südajad. Õisiku südamikku (putkõied), mille värv võib varieeruda olenevalt sordist tumepruunist rohekaskollaseni, ümbritsevad sordist olenevalt kas helekollased, kollased või oranžid keelõied. Rohket õieilu jagub sügiseste öökülmadeni. 

Kuigi taim eelistab päikselist kasvukohta (õitseb paremini), saab ta hakkama ka poolvarjus. Subtroopilise taimena ei talu sanvitaalia öökülmasid, ent mõningast suvist põuda talub võrdlemisi hästi ning taastub kiiresti, kui taime eest taas usinamalt hoolt kanda. Äraõitsenud õisikuid pole vaja eemaldada, taim puhastab end ise. 

Eelistab kerget ja huumusrikast ning vett hästiläbilaskavat liivasegust mulda. Kasta vastavalt vajadusele kuid mõõdukalt. Paljundada saab nii seemnetega kui pistikutega. Taimi võib ette kasvatada või külvata seemned mais kohe kasvukohale. Kes ise ei kasvata taimi ette, saab need osta lilleäridest. 

Oma vähenõudlikkuse tõttu sobib ta hästi kasvama nii amplisse, lillekastidesse kui peenrale. Anumad või peenraääred võivad olla vaid armsa olemisega sanvitaalia päralt, kui tema kõrvale sobivad hästi ka näiteks siniste õitega lobeeliad, rõõmsavärvilised lemmaltsad, siniste või lillade õitega tukalilled, lillade või roosade õitega petuuniad, punaseõielised pelargoonid jpt lilled.

Väga kaunid kollased õied kaunistavad iga kodu aeda.