| Blogi postitused

Milline lill, midagi kohe nagu eksootilist!

Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kasvavate tillandsiate (Tillandsia) 400-liikmelises perekonnas elavad õhutaimed imavad niiskust läbi lehti katvate hallikate soomuste ning toituvad õhus lenduvast tolmust.

Sellised kohastumised annavad tillandsiatele rea eeliseid ning võimaldavad kasvada ka seal, kus teised taimed toime ei tule. Sageli puudub tillandsiatel juurestik täielikult. Mõnel taimel on üksikud peened juured, mis mõeldud kasvukohale kinnitumiseks.

Tillandsiad kasvavad väga erinevates tingimustes – alates tihedatest niisketest džunglitest kuni kõrgel mägedes asuvate kõrbeteni. Vihmametsas kasvavad liigid on pehmete roheliste lehtedega, kuivade päikesepaisteliste kasvukohtades leiduvad liigid aga valdavalt hõbehallid.

Vaatamata värvusele on tillandsialiikide ehitus üldjoontes sarnane. Enamikul on vars väga lühike või puudub sootuks ning lehed asetsevad tiheda kodarikuna, moodustades sageli alusel vett kinnihoidva lehtri. Vahel võivad lehed asetseda ka kahes reas. Kolmetised õied on harva ühekaupa ja reeglina uhkeldavad erksalt värvunud kõrglehtedega õisikus.

Seemned on lendkarvadega ja valminult hõljuvad uude kasvukohta õhuvooludega. Sobivasse kohta maandunud seemned idanevad aeglaselt, sest tingimused on tavaliselt kesised. Maandumiskohaks võib osutuda kõrge puu võra, kalju, kivine sein, kaktuse ribi, kuiv liiv või isegi elektriliini tross. Õitsemisealiseks saamine võtab aega ning mõnedel juhtudel võib selleks kuluda isegi enam kui kümme aastat.

Olenevalt sellest, kas tegu on roheliste või hallide lehtedega tillandsiatega, on nende kasvunõuded ning ka hooldus erinev.

Roheline tillandsia kasvab potis

Rohelised tillandsiad on enamasti kaardus lehtedega väikesed toalilled, hõlpsasti hooldatavad ja kaunid vaadata.

Rohelistest tillandsiatest on tuntuim sinine tillandsia (Tillandsia cyanea), mille sinised õied avanevad järgemööda roosakate kõrglehtede vahelt ja õitsevad mitme kuu jooksul. Sinine tillandsia kasvab looduslikult Ecuadoris, kust teda eksporditi kümnete tuhandete kaupa Euroopasse ning Põhja-Ameerikasse. Nüüdseks on see liik muutunud looduses nii haruldaseks, et kasvupaigad piirduvad vaid ligipääsmatute mäenõlvadega ning taim kuulub 2000. aastast Punase Raamatu ohustatud liikide nimekirja.

Harvem leiab lillelettidelt lehviktillandsiat (Tillandsia flabellata) ja kaardus õisikutega oranži tillandsiat (Tillandsia dyeriana). Viimane kuulub 2000. aastast väljasuremisohus olevate liikide hulka ning tõenäoliselt pole maakeralt päris kadunud vaid seetõttu, et teda toalillena kasvatatakse. Oranži tillandsia hävimisohtu sattumine on tingitud kitsukesest levilast ning sobivate kasvukohtade hävimisest. Kunagi kasvas see taim Ecuadori ranniku mangroovisoodes, kuid tänapäeval on enamik neist hävitatud, et teha ruumi krevetikasvandustele.

Roheliste lehtedega tillandsiad kasvatatakse potis nagu tavalisi toataimi. Nad ei vaja liialt poputamist, tahavad mõnusalt sooja tuba, parajalt kastmist (kuid mitte veega liialdamist) ning valget kasvukohta (kuid mitte eredat päikest). Kasvuajal võib rohelisi tillandsiaid kord kuus väetada nõrga toalilleväetisega.

Pärast rohelise tillandsia õitsemist vana leherosett kuivab. See on loomulik nähtus ja selleks tuleb valmis olla. Siiski ei tähenda vana lehekodariku kuivamine terve taime surma, sest aluselt peaksid hakkama kasvama uued väikesed võsud, millest sirguvad uued rosetid. Kui vana kodarik on inetuks muutunud, tuleks see ära lõigata ja „kutsikad” omaette elama panna. Tillandsiaid tuleb istutada väga väikesesse potti, sest juuri on vähe ja needki nirud.

Hall tillandsia elab ilma juurte, mulla ja veeta

Eriti eksootilised ja põnevad on hallid tillandsiad, keda võib viimastel aastatel ka meie lillekauplustest leida. Neid on väga erineva suuruse ja kasvukujuga: taha käänatud lokiliste harudega uhke rosett, alusel muguljalt paksenenud lühikeste käändunud lehtedega tutt või õhkõrn pisike tups.

Soliidset halli habet meenutav habetillandsia (Tillandsia usneoides) ripub troopikamaades puudel ja traatidel pikkade kardinatena. Sel taimel on olnud tähtis roll ka autonduse ajaloos – nimelt kasutati kuivanud habetillandsiat Fordi istmepolstrite täidisena.

Hõbedase värvuse annavad hallidele tillandsiatele lehti tihedalt katvad erilised soomused, mille kaudu imab taim õhust niiskust ja mis kaitsevad ühtlasi kõrvetava päikese eest. Hallid tillandsiad on tõelised õhutaimed, kes oskavad elada juurte, mulla ja veeta. Need taimed näivad tundvat end suurepäraselt isegi Peruu rannikukõrbetes, kus ei saja peaaegu iial ja teised taimed kasvada ei suuda.

Hall tillandsia on vähenõudlik – tähtis on sobiv eluase, kus oleks soe, palju valgust ja tavapärasest veidi niiskem õhk (valge vannituba või kööginurk).

Tillandsia tahab iga päev pritsimist pehme toasooja veega. Kui seda pole võimalik taimele pakkuda, võib tillandsiat ka vannitada. Igal nädalal tuleks taim umbes 15-30 minutiks vette panna ning pärast oma alalise elukohale tagasi asetada. Veeprotseduuri käigus muutub ilus hõbedane taim õrnalt rohekaks. See on hea märk: ta on end vett täis imenud ja järelikult elus. Jälgima peab ainult, et tillandsia jõuaks õhtuks kuivaks tõmbuda (hallineda). Ööseks jääv liigne niiskus põhjustab mädanike teket. Kui uurida luubiga tillandsia hõbedasi lehti enne ja pärast kastmist on näha kuidas kuivad soomused kastmise käigus on turri tõusnud ja veega täitunud.

Tillandsia elab ära täiesti väetamata, kuid kasvab sel juhul väga aeglaselt (palju seda söödavat tolmu õhus ikka on). Taime võiks kevadest sügiseni kord kuus piserdada väga lahja (1/4 tavapärasest) väetiselahustega või lisada imevähe väetist vannivette.

Hõbedast tillandsiat tuleb kohelda väga õrnalt. Paitades ja tugevasti kinni hoides nühitakse maha eluks vajalikud soomused ning tillandsia pole mitte ainult inetu, vaid ei suuda edaspidi õhust niiskust ja toitu omastada ning on määratud surmale.

Kui teiegi soovite endale soetada tilandasia siis tulge ja külastage meie poode!