Oi millised punased marjad, huvitav võib neid süüa või ei.

Aedades ja haljasaladel püüavad pilku läiklehise tuhkpuu vormi pöetud hekid ning Dammeri tuhkpuu maad katvad vaibandid.

Tuhkpuu (Cotoneaster) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv taimede perekond.

Tuhkpuu perekonda kuulub 70–300 liiki. Hulgaliselt on taimi, mida mõned autorid peavad liigiks, aga mõned alamliigiks. Tuhkpuud on pärit Euraasia parasvöötmest. Kõige suurem on nende liigiline mitmekesisus Edela-Hiina mägedes ja Himaalajas.

Tuhkpuu ladinakeelne nimi tuleb sõnast cotone ‘aiva‘ ehk ja järelliitest -aster, mis tähendab ‘sarnane’. Nimelt meenutavad tuhkpuu lehed hariliku küdoonia omi, mille viljadeks on aivad. Sõna ‘aiva’ on meessoost, kuigi vanemas kirjanduses käsitleti seda naissoost sõnana ja sellepärast esineb mitmest liigist kahesuguseid nimekujusid, näiteks Cotoneaster integerrimus (korrektne) ja Cotoneaster integerrima (vananenud).

Looduses kasvab meil kaks tuhkpuuliiki, kuid tähele me neid eriti ei pane. Nii harilik (Cotoneaster scandinavicus) kui ka must tuhkpuu (C. niger) on üsna haruldased, neid mõlemat näeme ainult loopealsetel ja loometsades.

Palju sagedamini puutume kokku läiklehise tuhkpuuga (C. lucidus). See Kirde-Hiinast pärit põõsas on meil aastakümneid olnud hinnatud hekitaim. Ta on täiesti külmakindel, ei pirtsuta linnaõhu heitgaaside peale ja saab hakkama ka poolvarjulisel kasvupaigal.

Tuhkpuu talub hästi kärpimist, temast saab väga ilusa korrapärase heki. Juunis kaunistavad põõsa läikivat tumerohelist lehestikku roosakad õiepungad ja valkjad õied.

Septembri lõpul värvub tuhkpuuhekk kaunilt kuldpunaseks ja rõõmustab niisugusena veel kaua silma. Mustad marjad ei ole söödavad.

Idaneb kaua ja ebaühtlaselt

Tuhkpuuistikuid kasvatasid paarkümmend aastat tagasi pea kõik meie puukoolid. Pealtnäha pisike tuhkpuuseeme on aga paksu kestaga, sügisesel külvil idaneb see alles ülejärgmisel aastal.

Sellised “surnud” külvid umbrohtuvad kiiresti, neid on peaaegu võimatu hooldada. Seepärast leotati küpseid seemneid tavaliselt väävelhappes, mis seemnekesta urbseks muutis. Nõnda töödeldud seeme idanes juba samal kevadel.

Looduses teevad väävelhappe töö ära mikroorganismid ja pakane. Nõnda võib nina maas käies sügisel tuhkpuuheki veerest leida paari sentimeetri kõrguseid taimehakatisi, mis on tärganud paar aastat mullas olnud seemnetest. Veel rohkem tõusmeid on vabakujuliselt kasvavate põõsaste all.

Tuhkpuud iluaias

Kokku kasvatatakse meil umbes kümmet tuhkpuuliiki, enamasti küll botaanikaaedades ja dendraariumides.

Kõige levinum neist on vast Dammeri tuhkpuu (C.dammeri), tali- või igihaljaste lehtedega madal roomav põõsas. See liik on samuti pärit Hiinast, kuid tunneb ennast meil üsna koduselt. Ta on ilusam poolvarjulises kasvupaigas, lagedal kimbutab teda igihaljaste lehtpõõsaste tavaline häda – kevadine ere päike, mis lehed pruuniks kõrvetab.

Dammeri tuhkpuu rõõmustab meid maikuus rikkaliku õitsemisega ja sügisel erepunaste marjadega. Kui linnud neid nahka ei pista, püsivad nad põõsal kevadeni.

Juurduvate võrsetega teisend var. radicans kasvab ainult 10–15 cm kõrguseks. Ta sobib kiviktaimlasse või pinnakatjaks madalamate okaspuusortide vahele. Sorte on kümmekond, nendest meil kõige tuntum on 1941. aaastal Rootsis leitud ‘Skogholm’. See jõulise kasvuga taim moodustab ligi poole meetri kõrguse vaibandi. Sügisel ei torka ta eriti silma, sest vilja kannab vähe.

Rikkalikult viljub aga viljade värvi järgi nime saanud ‘Coral Beauty’. Kasvult jääb see sort eelmisest natuke madalamaks.

Väga madal pinnakattesort on ka ‘Eichholz’, mille võib rahuliku südamega istutada kiviktaimlasse.

Vili on õunvili, mille läbimõõt on 5–12 mm. Vilja värv võib ulatuda roosast üle punase ja oranži kuni mustani. Viljas on 1–3, harva kuni 5 seemet. Mõnel liigil jäävad viljad puule kuni järgmise aastani. Mõnel liigil on viljad söödavad. Lisaks seemnetele paljunevad tuhkpuud vegetatiivselt.

Saime vastuse mõne liigi viljad on söödavad!