Taas huvitav taim meie blogis, uurime lähemalt!

Valge moosesepõõsas ehk valge diktamnus (Dictamnus albus) on väikest põõsast meenutav püsik, mis kuulub ruudiliste sugukonda. Tal on roosakaspunased õied, kuid leidub ka valgeõieline vorm.

Moosesepõõsas lõhnab oivaliselt ja seda aroomi on tunda juba kaugelt.

Taimravis kasutatakse nii moosesepõõsa lehti kui juuri.

Lehti korjatakse enne õitsemist. Ärge tehke seda kunagi keskpäevase päikesega, sest lehtede eeterlikud õlid võivad koostöös päikesega jätta nahale tugevad põletushaavad.

Juuri koristage hilissügisel, kuivatage ja purustage pulbriks.

Keskaegse ravitseja Püha Hildegardi järgi on moosesepõõsa juurepulber kasulik ateroskleroosi puhul, eriti sobib see südame pärgarterite lubjastumise korral.

Moosesepõõsas lõhnab oivaliselt ja seda aroomi on tunda juba kaugelt. Taim on pikaealine. Ta vajab päikesepaistelist kasvukohta ning kerget, vett hästi läbi laskvat mulda. Varjus moosesepõõsas ei õitse. Õitsemist alustab ta juuni teises pooles. Mingit väetamist taim ei vaja.
Moosesepõõsast paljundatakse peamiselt seemnetega, vanu taimi võib ka ettevaatlikult jagada.

Seeme peab olema mõnda aega külmas, et idanema hakata. Sellepärast on targem külvata sügisel vastu talve.

Kui sel varakevadel tuleb veel külma aega, siis tehke nii: külvake seemned külvikasti 3–4 cm sügavusele ja pange kast 3–4 nädalaks õue varjulisse kohta.

Aga kui ilm läheb varakult soojaks, saab külmkäsitluse ära teha ka külmkapis või külmas keldris. Võtke lillepott, pange alumiseks kihiks niisket liiva (jämedam on parem), siis kiht seemneid (neid võib enne leotada), jälle kiht liiva ja seemned jne. Lõpuks katke pott niiskuse hoidmiseks kilega ja pange külmkappi. Külmkäsitluseks piisab temperatuurist 0–5°.

Seemned on mulda panemiseks valmis siis, kui kest hakkab pragunema. Seega tuleb nad aeg-ajalt üle vaadata. Kontrollige ka niiskust ning vajadusel kastke. Umbes kuu möödudes külvake külmkapis hoitud seemned nii, nagu eespool õpetatud.

Seejärel hoidke külvikasti soojas, et seemned saaksid idanema hakata. Ja ärge imestage, kui idanemiseks kulub tegelikult kaks-kolm aastat. Sellepärast peab külvikast kogu suve silma all olema, et see saaks korralikult kastetud. Talvituma jätke kast kuuseokstega kaetult õue.
Sügiskülv on parim, mida külmkäsitlust vajavate seemnetega teha saab. Seemned tuleb sügisel kohe pärast valmimist külvata 3–4 cm sügavusele. Värske seeme idaneb kevadel, mida läbikuivanud või vana seeme ei tee.
Tärganud idandid pikeerige esimese pärislehe faasis pottidesse. Esimesel aastal võiksidki need potis kasvada. Alles järgmisel kevadel istutage nad alalisele kasvukohale.

Võib öelda, et selle taime seemnest kasvatamisega tuleb palju vaeva näha – idanemisest õitsemiseni kulub tervelt 4–5 aastat!

Loodan, et ehk leidub meie lugejate hulgas katsetajaid või on mõned floristika inimesed seda kasutanud, ehk saate rohkem kirjeldada!