| Blogi postitused
Pildil uhke bonsai meie lillepoest.

Bonsai (jaapani keeles 盆栽 ‘alusel kasvav’) on alusel kasvatatud ja kujundatud puu, mille juured ei ole maaga ühenduses, samuti niisuguste puude kasvatamise kunst.

Need on looduses levinud puude (ka põõsaste ja teiste taimede) miniatuursed vormid. Väikese kasvu saavutamiseks pole vaja erihooldust, anuma piiratud seinte tõttu ei saa taime juurestik kuigi suureks paisuda ja tal puuduvad toitained suure maapealse osa kasvatamiseks. See-eest neid kastetakse ja väetatakse väga täpselt ja mõõdukalt. Pügamine ja juurte kärpimine on väga olulised bonsai kuju ja suuruse vormimisel.

Bonsai kasvatamisel on tuntud 19 stiili ja hulgaliselt variatsioone. Levinuimad ja traditsioonilised on viis põhilist stiili:

tikksirge
sirge
kaldus
kaskaad
poolkaskaad.
Bonsaina saab kasvatada enam-vähem iga mitmeaastast puitunud varrega taime, mis harusid ajab. Oleks parem, kui tal oleksid väikesed lehed või okkad, sest siis on tulemus ilusam.

Bonsaid ei hakata üldjuhul kasvatama seemnest. Kiiremini saab tulemust näha siis, kui taim istutatakse ümber vabast loodusest.

Bonsai on religioosne tseremoonia, mis kestab aastakümneid ja põhineb zen-budismi filosoofial. Zen-budismi kohaselt on inimene, loodus ja selle elemendid kõik omavahel seotud.

Taimede, sealhulgas puude kasvatamine anumates ulatub ajalooliselt vähemalt Vana-Egiptuse loomise aega. Leitud on 6000 aasta vanuseid jooniseid kaljusse raiutud tühemikes kasvavatest puudest. Vaarao Ramses III annetas pottides kasvatatud oliivipuid, datlipalme ja teisi taimi sadadele templitele.

Indias kasutati anumais kasvatatud puid ja nende vilju juba enne meie ajaarvamise algust nii meditsiinis kui ka toiduks.

Teadaolevalt kasutati sõna “penzai” esimest korda Hiinas Jini dünastia ajal (see dünastia oli võimul aastatel 265–420). Aja jooksul levis see komme mitmele poole Hiinasse, Koreasse, Jaapanisse, Vietnami ja Taisse. Puude kasvatamine kastides oli eriti levinud Songi dünastia ajal. See oli Hiinas kultuurilise kasvu periood, mil paljud hiina kombed said tuttavaks ja võeti kasutusele Jaapanis.

Esimene teadaolev isik, kes Jaapanis bonsaist rääkis, oli zenbudistlik munk Kokan Shiren, kes umbes 1300. aastal kiitis essees “Riimitud proosa miniatuursest aiamaastikust” bonsai esteetilisi põhimõtteid ja aiaarhitektuuri.

Esialgu kasvatati bonsaid üksnes ilu pärast, aedade ja kodude kaunistamiseks. Hiljem, Tokugawa perioodil sai sellest jõukate inimeste ajaveetmiskomme.

Kõige kauem bonsaina kujundatud praegu elav puu on viieokkaline mänd Pinus pentaphylla var. negishi, mis on tuntud nimega Sandai-Shogun-No Matsu. See on vähemalt 500 aastat vana ja seda on kujundatud alates aastast 1610. See ei ole kõige vanem elav bonsaipuu, ent ülejäänuid on bonsaina kujundama hakatud hiljem.

Kui bonsai kasvatamisel alustada algusest, tuleb natuke süüvida sellesse, millega üldse tegu on.

Jaapani keeles tähendab bon sai alusel kasvavat. Algne buda munkade harrastus liikus koos zen-budismiga XII sajandil Jaapanisse ning jõudis sealt XIX sajandi keskpaigas ka läänemaailma. Bonsai on miniatuurne puu, millele antakse iseloomulik kuju traadi, kääride ja tugede abil. Piiratud ruumi tõttu ei saa juurestik vohada ning seetõttu jääb ka taime maapealne osa väikeseks. Kindlasti ei ole bonsai hooletusse jäetud taim, seda tuleb üsna täpselt ja mõõdukalt kasta ning väetada. Bonsaile kuju andmiseks on olemas teatud reeglistik, kuid iga aednik lähtub oma ilumeelest.

Bonsai kasvatamist peetakse sügava vaimse rahulolu märgiks ning see õpetab hooldajale kannatlikkust, mis on tänapäeva kiires maailmas unustusse vajuv iseloomu-
omadus.

Seemnest kasvatamist üldjuhul ette ei võeta, sest bonsai kujundamine algab alles neli-viis aastat pärast seemnete külvamist ja tulemuste nägemiseks tuleb varuda aastakümneid.

Kui on soov algusest peale puu kasvamise protsessi jälgida, tuleb siiski hankida seemned. Bonsai seemnete kohta on jaapani keeles väljend misho, ehkki bonsaid kui eraldi taime ei ole olemas. Seemned võib kas osta või ise koguda kodu lähedal kasvavatelt puudelt.

Bonsaina saab kasvatada enam-vähem iga mitmeaastast puitunud varrega taime, mis piisavalt haruneb. Lähtudes esteetilisest vaatevinklist, tuleb valida puu, mis on atraktiivne ka siis, kui lehed on langenud. Eelistatumad on väikeselehelised või okastaimed, siis on tulemus ilusam. Igihaljastest puudest võib kasutada mändi, kuuske, küpressi või kadakat, lehtpuudest ploomipuud, viigipuud, vahtrat või pihlakat. Viimasel ajal on levinud bonsaidena ka väikeseviljalised õunapuud.

Seemned tuleks looduse ringkäiku järgides külvata sügisel. Valige seemnete jaoks umbes 15 cm sügavune pott, mille põhjas on auk, et liigne vesi saaks ära voolata. Täitke pott kasvusubstraadiga. Bonsai jaoks võiks poti täita ühe neljandiku ulatuses kruusa ja savi seguga, seejärel mullaga vastavalt valitud puu liigile. Asetage seemned potti üksteisest 2–5 cm kaugusele sõltuvalt poti suurusest ja katke need mullaseguga.

Kastke esialgu ohtralt, ning mõistlik on kasutada vett hajutavat otsikut, et mullapinda mitte rikkuda. Seejärel asetage pott seemnetega valguse kätte ja hoidke muld niiske, kuid mitte märg. Kui taime loomulik kasvukeskkond sisaldab külmaperioodi, tuleks seda külvatud seemnetele ka võimaldada.

Kevadel peaks seemnest tärkama taimed, millel tuleb nüüd lasta kasvada kuni järgmise kevadeni. Suvel võib vähestes kogustes kasutada bonsaidele mõeldud väetist. Pärast aasta möödumist võib sirgunud võsud jagada eraldi pottidesse, aga enne kui bonsaid saab kujundama hakata, peab ootama vähemalt kolm aastat.

Algajal ei soovitata seemnest alustada, kuna ebaõnnestumise oht on suur. Lihtsam on valida istik aianduspoest või loodusest ja seda oma käe järgi painutama ning kärpima hakata. Taime loodusest valides tuleb silmas pidada, et taime looduslik kasvukoht oleks sarnane potis olevate tingimustega. Tulemuslikum on näiteks rabas kasvava taime asemel valida mõni väheviljaka pinnasega harjunud näiteks karjääris kasvav taim.

Nii, et kellel tekkis huvi, siis tulge külla või kirjutage!