Milline värvigalerii on õitel!

Fuksia (Fuchsia) on umbes 100 liigiga taimeperekond pajulilleliste (Onagraceae) sugukonnast, mis enamasti kasvavad looduslikult Kesk- ja Lõuna-Ameerika mägistel aladel. Neist on aretatud üle 8000 hübriidi saavutamaks erinevaid kasvuvorme, õite kuju ja värvust. Eesti tingimustes külmaõrnad, kuid aladel, kus temperatuur ei lange alla 4°C säilitavad oma lehed ja on dekoratiivsed aastaringi. Meil võib seega ka toataimena igihaljana kasvatada, kuid siis vajavad talvel jahedamat ruumi.

Fuksiad kuuluvad ilutaimede “halli tsooni”. Kesk- ja Lääne- Euroopas saab neist paljusid kasvatada õuetaimedena. Kõige külmakindlam, patagoonia fuksia (Fuschia magellanica), on suuteline leebemad talved isegi Lätis üle elama. Meil tuleb fuksiad talveks siiski varju alla tuua, sest avamaal talvitumine pole kuigi tõenäoline.

Samas pole tegu ka klassikalise toataimega, sest aknalaual talvituv fuksia on kõike muud kui kaunis. Ta lõpetab õitsemise, loobib enamiku oma lehtedest maha ning muutub sagriseks poolraagus põõsaks.

Kõige paremini tunnevad fuksiad end suvel õues ning talvel jahedal (sobivaim temperatuur 5−10°) kasvukohal.

Sel ajal oleks talle parim paik valgusküllane kütmata veranda, kus temperatuur talviti oluliselt alla 0° ei lange või jahe kasvuhoone. Asja ajab ära ka aknaga kelder. Viimases hädas sobib talvituspaigaks isegi tubane aknalaud, kuid see kipub liiga soojaks jääma ning taimed hakkavad kasvatama nõrku väljaveninud võrseid.

Keerukas on ka talvine kastmine. Kuna fuksiatel pole sel ajal eriti lehti, tuleb taimed juurte mädanema mineku vältimiseks suhteliselt kuivana hoida. Vältige siiski mullapalli täielikku läbikuivatamist, sest selline kohtlemine lõpeb reeglina taime hukkumisega.

Kevadel, kasvuperioodi algul, lõigake taimed 1/3 kuni poole võrra tagasi ja istutage ümber ning tõstke pärast öökülmaohu möödumist õue tuule eest varjatud kohale. Parim paik on poolvarjus, kuid koht võib olla isegi varjuline. Fuksia on üks väheseid taimi, kes suudab ka varjus külluslikult õitseda.

Koht võib olla ka päikeseline, kuid sel juhul peate kastmisega väga hoolikas olema. Fuksia on suur joodik ning ajutine kuivale jäämine lõpeb lehtede ja õite puistamisega.

Fuksia on ka hea söömaga ning seetõttu peaks talle valitud istutusmuld olema rammus ja taimi võiks suve jooksul regulaarselt väetada mõne õisdekoratiivsetele taimedele mõeldud väetisega. Lahja mulla ja kesise toidulauaga ei suuda fuksia kasvatada noori tugevaid võrseid, millelt taim õitseb.

Kahjureid meelitab ta ligi. Eriline lemmik on ta kasvuhoonekarilastele, mistõttu uusi taimi hankides tuleb alati hoolega jälgida, et te ühtki pahalast enesele koju ei tooks. Kui märkate taimel karilasi, jätke taim pigem ostmata, sest hiljem on kodus nendega väga raske võidelda.

Fuksiate paljundamine on lihtne. See ongi tõenäoliselt üks põhjus, miks nad ilutaimedena nii levinud on. Fuksiaid paljundatakse rohtsete ja poolpuitunud pistikutega. Parim aeg nende võtmiseks on kevadsuvel, kui taimed täies kasvuhoos. Siis on juurdumistulemused parimad ning ka noortaimed jõuavad sügiseks parajasse suurusesse kasvada, et talv üle elada.

Pistikud võiksid olla 10–15 cm pikad ning neid võib juurutada nii vees kui mullas. Juurdumisprotsent on hea ning noored taimed kasvavad kiiresti.

Kui teilegi meeldib selline õitevärvigalerii siis julget pealehakkamist!