Osad teavad ka nimega lumepall, seda kohtab tihti koduaias, aga kuidas teda kasvatada, saame lähemalt teada!

Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) on kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsaliik, Eestis pärismaine. Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõispuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu nime all.

Harilik lodjapuu on heitlehine 2,5–4 m kõrgune põõsas. Viietised õied paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged.

Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad.

Harilikul lodjapuul on ümmargused kuni munajad vastakud sõrmroodsed lihtlehed, pealt on lehed paljad, alt pehmete karvadega kaetud. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti.

Võrsed on algul hallikasvalkjad, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, kandilised. Rohkelt harunevad vanemad oksad on hallid ja pikirõmelised. Levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis pärismaine ja sage.

Lodjapuu on meie niiskema ja viljaka mullaga metsade üks kaunimaid põõsaid. Kevadel mai lõpul ja juuni algul õitsemise ajal jääb ta võib-olla veel veidi teiste varju, kuid hilissügisel on ta ilmselt võistlejateta metsakaunitar. Kevadel on lodjapuu äratuntav suurte, vahel inimese käest suuremate õisikute tõttu. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Huvitav on seegi, et suures õisikus ei arene kõikidest õitest vilju, servmised õied on lihtsalt tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks, seepärast on need keskmistest õitest suuremad. Sügisel võlub lodjapuu inimesi aga oma kireva lehestikuga ning kaunite punaste marjadega, mis valmivad alles siis, kui teiste puude viljad on juba ammu ära söödud. Lehed on lodjapuul sügisel harilikult tumepunased, kuid parkides võib kohata ka kollaste lehtedega põõsaid.

Kasutamist ongi lodjapuu kõige enam leidnud just ilupõõsana, eriti on ta meeldinud slaavlastele, millest annavad tunnistust rohked laulud (lodjapuu on vene keeles kalina). Parkides võib kohata palju erinevaid vorme, näiteks lumepalliks kutsutavat. Lumepalli õisikud on hästi suured ja ilusad, temal aga ei tule vilju ühestki õiest. Nii paljundatakse teda teisiti, näiteks võib mõne alumise oksa maha painutada ja selle mullaga katta. Õige ruttu tulevad sellisele oksale juured alla ja me võime ta oma emapõõsa küljest lahti lõigata ning meil ongi uus lumepallipõõsas. Huvitav on veel tagurpidine vorm, millel on lehed kogu suve kollased ja sügiseks lähevad roheliseks.

Kuid lodjapuu on tuntud juba ammust ajast ka ravimtaimena. Kasutatakse tema lääge maitsega marju, koort, lehti, noori võrseid ning õisi. Kõige rohkem just koort ja marju. Marjad on tal erepunased luuviljad nagu ploomid ja kirsid ning need on toiduks metsa lindudele, kes aitavad nii kaasa ka lodjapuu levimisele. Nii marju kui koort kasutatakse keedise või vedela ekstraktina verejooksude korral, eriti emakaverejooksu korral. Noorte lehtede abil tehakse ravivanne, mis aitavad nahalööbeid, vistrikke ja sügelislesti kõrvaldada. Koort ei tohiks korjata otse metsas kasvavatelt puudelt, sest siis kaob metsa ilu, vaid lõigatud oksajupid tuleb kodus ära koorida ja kooretükid kuivatada. Seda tehakse kevadel mahlade voolamise ajal, sest siis on koor lahti ja tuleb hästi maha. Ühelt põõsalt ei tohi liiga palju koort koguda, sest muidu võib taim hukkuda. Marjad on ka vitamiini C ja suhkrurikkad ning seepärast võib neist head teed valmistada.

Kui teil on kodus kas erikujuliseks lõigatud või mõne huvitava värvusega, siis palun tehke pilte ja jagage meiega!